Vihmalaul
Vihm teeb toredaid asju
paneb kaks võõrast
ühise katuserääsat alla
Luule & proosa minu sulest
Vihm teeb toredaid asju
paneb kaks võõrast
ühise katuserääsat alla
Sinu “ära unusta mind” lõhnas meelespeade järele – need õitsesid Sinu silmis. Kevad keset talve. Minu hing oli kaanetand, juba ulgusid hundid pimedas kuusemetsas. Rebisin…
Istun vasta punast puud
ja ootan. Ootan vaikides,
kuidas kasvab minu sees…
Meie kaks
nagu teismelised,…
Ronides üles mööda nõlva mändide vahel, oli Pille kindel, et kord tuleb armastus nende vahele tagasi. Lihtsalt kannatlik peab olema. Sama moodi nagu iga kevadel…
Ma ei tunne Sind. Kas üldse olen tundnud? Vahel paistab mulle möödunu ühe veidra unenäona – avan´d silmad ja miskit pole enam alles olnud maailmast….
Su selja taga
on tühjus,
on kaja,
on igavik.
Vanaaegsest mõningaste nikerdustega puidust kirstust voolab välja roosa taevas, mille all tiirutavad ja sädistavad pääsulinnud. Tunda on suveõhtu soojust ja magusat lõhna kirtsu põhjas õitsevatest…
Istusime sõpradega reede õhtul Mauruse pubis oma õlle- ja siidriklaaside taga. Olin endale tellinud õlut, kuigi see mulle ei maitse, aga iga kord, kui Madis…