Sinilinnu laulud

Miskipärast jääb alles
vaid see aken,
neist keskmine,
tänavalambist punane
Seal on nüüd omad lood
minu omad lahkusid,
kui värvit üle põrandad ja laed
ma ei teagi,
kus nad nüüd kõik redutavad

Minu pea on pilveis
ja jalad on mullas –
olen kõrge ilmasammas.

Minu kodul on kulunud hääled
puise südame tuksed
ja vana naise naerud
on veereva rataste laulud,
mis ajale jalgu jäänud

Ma veel endiselt mäletan
neid ära unusta mind silmi
Ma imestasin tol korral, et

See oli niisugune hommik
milles vaikus oli talumatu
Võtsin kapist kõige tagumise tassi
kolksatas uks minu lõbuks

Kaksteist naist ja üks mees
näit’vad end mu peegli sees
kordamööda viivuks vaid
otsa mulle vaat’ma said

Mäletad sa veel
haldjalendu süvalaanes
pehmet samblatekki
-vaipa, -vatti, -vahtu?
Mardustega ühes
vana tamme tüves
…

Su raske rüü taskus
üsna sügavas sopis
üks pisike võti
hõõgub südame ligi
Oma tasasel viisil
ammuilma ta
…