Sinilinnu laulud

Uks sulgus mu järel
said kokku pakitud
kõik minu kunagised
lootused ja unistused

Veel on mu särgil
Su embuse lõhna
ja kumisevad kõrvus
öeldud hüvastijätu soovid
Endiselt ma ekslen
neis sügavais laasis
kus sirab veel päike

Mu unedes käib
minu kõrval üks võõras
mehe nägu
mu peale vaatab
ülalt alla
nii kõrgilt, uhkel toonil

Ta ilmus
salajase unelmana
mu lapsepõlve mängudesse
dikteeris reegleid

Ridamisi lahkusid
mu aiavärikust
kadedus ja igatsus
asjust mida pole

Tühjad mõtted
kisendavad
kooris läbisegi
nii paljust neist haaraks
ja keriks ja keriks

Hommikul
hing suurest rännakust
väsinuna
saabus koju puhkama

Linna ja kodu vahele
jääb tükk tühja maad
tuuletele tallata
musta maanteriba

See on mu esimene hommik
mil ärkasin üles –
enam ma ei karda
elamise väge