Linn on päikeseloojangust punane. Inimesed valguvad klaasmajadest tänavatele, kõigil on oma tee selge selles tohutus siginat-saginat täis rägastikus. Võõrale pilgule on siin kõik arusaamatu – igale poole liigutakse, kõike korraga räägitakse, tuhisevad autod, mööduvad peegelpildid, vilkuvad tuled. Liiga palju, liiga palju on teid. Kus kohast ma üles leian sind?
Ta veel ei teadnud, mis juhtuma hakkab, enne, kui astus punasest klaasmajast tänavale. Midagi oli tänases loojangus teisiti. Koos jalutati sama teed, mida igal õhtul, räägiti samu jutte, mille üle ikka ja jälle naerdi. Kõik oli nii nagu alati on olnud, ent ometi oli tänases midagi võõrast.
Nad arutasid kirgliku elevusega uute võimalikkuste üle, millest hommikul koosolekul räägiti. Kõigil oli usku. Kiideti leidlikkust ja ideevärskust, õiget ajastust ja asjalikku koordineerimist. Ta oli haaratud kaasa nende vaimustusest ning ei märganud võõra möödumist neist.
Võõras teadis, et on lähedal. Kusagil siin oli ta kunagi oma. Siin kord möödus aeg, mis on tuttav ka sinule. Tule, ma ootan!
Tuline jutt käis tal üle selja. Ta aimas, mis on juhtunud. Viisakate hüvastijättude saatel astus ta välja tühjale tänavale. Punane loojang on kustunud, majade vahel hõõguvad lambid. Siia pole ta juba ammu-ammu sattunud, kuid täna seisab ta taas selle ukse taga. Vaikus. Ta teab koputamatagi, mis teda seal ootab.
Võõras seisab lävel, näol tuttav naeratus, silmis oma sära.
Võõra saabumine
