Me vadistame oma peas pidevalt. See on hääl meie peas, mis meiega pidurdamatult ning hoogsalt räägib. Sageli on vadin kohal isegi siis, kui me mediteerime. Vadistav pea on meie vaikeseisundiks, ent tänapäevases maailmas on kerge juhtuma, et niisugune seisund osutub meile kahjulikuks.
Meie aju ei oska olla vaikuses – selle saavutab pideva treeninguga ning ka siis on see pingutustnõudev sooritus. Vaikust on raske saavutada näiteks juba seetõttu, et meie peas toimuva vadina kiirus on vastavuses kõnega, milles kasutatakse 4000 sõna minutis. Sellise hulga sõnu saab inimene tavakõnes maha umbes tunni ajaga.
Lisaks ei oska meie aju olla kohal ehk käesolevas hetkes, olevikus. Inimestena oleme ühe kolmandiku kuni poole osa ärkveloleku ajast enda uitmõtetegea minevikus, oma kujutlustes või muudes mõtteprotsessides. Võibolla oled isegi tähele pannud, kui vinge ajarändur on meie mõte, hüpates ühelt ideelt teisele sellise kergusega. Niisiis oleme suurema osa enda ärkvelolekust “enda sees” ja hekseldame toimuvat oma sisemaailmas.
Inimene eksisteerib sõnade maailmas
Sõnadevoolu abil loome enda identiteeti ning koos sellega ka oma lugu enda elust, mille peategelased me oleme. Aju loob igapäeva elust saadud erinevatest kogemuskildudest korrastatuse, mis tuleneb neist tähenduslikke lugusid konstrueerides.
Meie sees olev sisemonoloog liigub erinevate mälestuste vahel edasi-tagasi, luues sedasi neuronitevahelisi ühendusi. Mida rohkem neid ühendusi liigutakse, seda tugevamaks saavad ka vastavad lood peas. Uutes olukordades kasutab aju kiirelt kättesaadavat infot, mistõttu tuleviku loomist mõjutab tihti varasem narratiiv.
Meie minevikukogemus sõltub sellest, milliste sõnadega minevikku on vormitud. Sõnavoolus kasutatav sõnavara koos nende tähenduste ja emotsionaalse laetusega, sõltuvad kultuurist ja põlvkonnast, kuhu inimene sattunud on. Lapse sõnavara ja sellest tulenev sisemine hääl sõltub sellest, kuidas vanemad räägivad ning vanemate sisemine hääl sõltub sellest, millises kultuuriruumis nad elavad. Ja nõnda läbi mitmete põlvkondade.
Vadinat oma pähe on kerge toota
Pööramata tähelepanu, missuguseid sõnu me kasutame ning milliseid lugusid me endale räägime, võime endale teha väga suurt kahju. Vadin võib lisaks vaimsetele tervisehäiretele põhjustada ka füüsilis vaevusi. Näiteks oma peas olevate mõtete kaudu ülesköetud krooniline hirm mõjutab inimese geeniekspressiooni, andes potensiaali erinevate soodumushaiguste avaldumiseks.
Tänapäevases maailmas on inimestel kadluvus oma sisemist häält koheselt teistele jagada. Kontrollimatult oma emotsioone jagades toodame juurde endasse samasuguseid või hullemaid mõtteid. Samuti ei osata tänapäeval teist inimest tõeliselt empaatiliselt kuulata, vaid kergesti langetakse koos rumineerimisse.
Teise inimese mure vms toetamine võib muutuda kergesti õhutamiseks, kui ei olda teadlik sellest, mida parasjagu tehakse. Juhtunu ülekorrutamine taaselustab ebameeldiva kogemuse ja tugevdab negatiivseid emotsioone ning seeläbi ka vadinat oma peas. Seda enam, et inimese aju on assotsiatiivne, mis tähendab, et ühele negatiivsele kogemusele mõtlemine või sellest üksikasjalik rääkimine tuletab meelde järgmise negatiivse kogemuse, see omakorda järgmise jne.
Sotsiaalmeedia negatiivseks teeneks on ajus sotsiaalse võrdlusmehhanismi kiirendamine. Ehk teiste tegevusi sotsiaalmeedias jälgides käib meil automaatselt enesega võrdlus, mis kergesti tekitab endasse negatiivset sisekõnet. Samuti kiirendab see endasse “sissevajumise” või “ärakadumise” protsessi, milles vadin muutub aina valjemaks.
Mõtteid on võimalik vaigistada teisiti mõeldes
Olukorda või ennast nõnda lähedalt vaadates paistab kõik suurendatult. Seetõttu oleks hea harjutada endast distantseerumist. Näiteks vaata ennast kellegi teise pilgu läbi. Miks mitte vaadata olukorda toas oleva elektripirni vaatepunktist? Samuti loob distantsi ka ajaline vahemaa. Vaata olukorrale peale nt kujutledes end 10 aasta pärast. Ka päevikupidamine või loo väljakirjutamine aitab distantsi luua. Kui need meetodid üksinda tegemiseks on keerukad, siis ma saan sind selles aidata.
seal võid tunda enda avardumist.
Distants muudab verbaalse voo nähtavaks. Selle abil on võimalik näha, mida ja kuidas endale räägid. Olles sellest teadlik, saad hakata valima, milliseid alternatiivseid viise on veel võimalik mõelda. Miks mitte need täitsa ise välja mõelda. Ka oma perekonnalugu võid hoopis uuel viisil ümber kirjutada. Leia need sõnad, mõtted ja lood, mis sind paremini toetavad.
Vägivallatu suhtlus enda peas
Endaga rääkides pane tähele, millised on sinu tunded. Sinu tunded on sulle selgeks märgiks selle kohta, mida sa vajad. Leia üles eneses see, millest sul hetkel puudus on. Küsi endalt: “Milline vajadus mul hetkel täitmata on?” Ole enda vastu empaatiline. Püüa ennast näha läbi selle pilgu nagu armastav ema näeb nutvat last.
Katsu ennast mitte hukka mõista ega hinnanguid anda. Kõik enesekohased kriitilised hinnangud on selged viited selle kohta, et sul on tugevalt esil täitmata vajadus. Leia see eneses üles ning paku seda endale.
Väljenda seda, mida näed või märkad. Seejärel seda, mida see nägemine sind tundma paneb. Selle tunde põhjal tead öelda, mis on sinu vajadus, et saaksid tunda paremini. Seejärel sõnasta palve, et millega seda vajadust saaks täitma asuda.
