Ma hetkel olen kohas, kus ma väga iseennast ei usalda. Õigemini – ma väga lainetan sellega. Alles eelmise nädala lõpus ma olin tugevalt selles tundes ja sügavas taipamises, et elu kannab mind ise. Ja see tunduski nagu tõeline sisemine vabadus – arusaamine, et mul ei ole vaja tegelikult midagi siin kontrollida, korraldada ega sundida. Ma usun ja lihtsalt TEAN, et kõik on ammugi juba paigas. See on suures Universumi Mustris kirjas – ma lihtsalt inimkogemuses ei oska oma elukava näha.
Mõneti on see saatuse ja ettemääratuse teema (on ju ka väljend, et juhuseid ei ole olemas), mis omakorda justkui viitaks sellele, et meil pole sellisel juhul valikuvabadust. Mnjaa, mullegi on hakanud üha enam paistma, et inimkogemuses niisugust vabadust, nagu suur osa ihkab, ei olegi olemas. Ma vist lähen siin väga libedale teele oma mõtetega vabadusest, kuid ma tahan need siiski endast välja panna, minemata ülearu sügavustesse (kuigi väike kiusatus on).
Vabadus kui väärtus
Olenemata sellest, et ma pole oma elu jooksul väga paljude inimestega kokku puutunud, paistab mulle ikkagi, et nende hulgas, kellega olen lähemalt kokku puutunud, on üks olulisemaid väärtusi (sageli baasväärtusena) just vabadus. See on väga ilus ja õilis väärtus, kuid tähendab iga ühe jaoks erisugust asja. Jah, suures plaanis me saame kõik aru, mis asi on vabadus, kuid lähemalt vaadates väljendub vabaduse kogemus inimeste eludes väga erinevalt.
Kas piirangutest annabki pääseda?
Muidugi on eestlasele vabadus eriti oluline – minu põlvkond on vast üks viimaseid, kes kannab seda iseloomulikku vabaduseihalust endaga energeetiliselt kaasas. Järgmistel põlvkondadel on seesugune vabadus juba olemas, mistõttu on sellel mõistel varasem tähenduskiht mõneti maha koorunud. Tegelikult olen minagi kogu oma teadliku elu jooksul olnud vabas Eestis – aga ma olen üles kasvanud olulise rõhutusega, et see on üks suuremaid väärtusi.
See peegeldub ka niisugustes mõistetes nagu vabakasvatus, vabaharidus, vabaabielu, vabaarmastus, vabameelsus, vabasurm jne. Ma olen oma loomuselt paljuski liberaalne ning hindan väga kõrgelt neid mõisteid. Seda enam, et minu jaoks on oluline, et inimene saab ise vabalt otsustada ja tegutseda. Siiski ma näen, et vabadus on imeliselt loodud ja kaunisti kujundatud illusioon, mida me inimkogemuses väga tahame kogeda. Ütleb ju ka Vabariigi põhiseaduse § 20, et igaühel on õigus vabadusele.
Vabadus on alati piirangutega
Ent vabadus on alati reeglite piires. Nagu ka mu eelmine lause viitab, siis vabadusel on alati piirangud. Vabadus eksisteerib alati nn mingisugusel mänguväljakul. Näiteks Eesti Vabariigi “mänguväljakul” mängimiseks tuleb järgida põhiseadusi – ehk teatud reegleid. Illusoorsust tõendab ka seegi, et me oleme alati mingisuguste mõjutuste all, sest keegi meist ei mängi siinset elumängu üksinda. Me eksisteerime kirjutatud ja kirjutamata normide sees, nimetades neid peenete nimedega nagu taktitunne, viisakus, lugupidamine, austus jne. Ühiskonna vabaks toimimiseks me vajame neid reegleid.
Nõnda näengi mina vabadust ja nn piiranguid kui ühe mündi kahte poolt. Need on üks ja sama asi, lihtsalt avalduvad erinevalt. Polaarsused, mis iseloomustavad üht ja sama asja. Siiski mulle tundub, et on siinses kogemuses on üht sorti vabadus, kus niisugune polaarsus puudub. Meie enda sisemine vabadus. Ent sisemisse vabadusse jõudmine on omaette kunst, milles tuleb õppida ületama kõige suuremat piiride seadjat – iseennast.
Näiteks siinne kirjutamise protsess on suures plaanis minu sisemuse väljendus. Ma võiksin ju olla selles vaba ja kirjutada asju siia nii nagu tuleb. Siiski on veel minu peal mingisugused piirangud. On mingid mõtted, mida ma väga ei luba tulla esile või on tundeid mida ma hoolega kontrollin. Samuti ma siin-seal oma teksti kirjutades valin, mida ja kuidas ma väljendan. Ja just see on mind viimastel päevadel pannud mõtlema enda eheduse üle, lubamise ja usalduse üle ning nagu paistab, siis täna ka vabaduse üle.
Sisemine vabadus
Võibolla see sisemine vabadus on otseses seoses hinge vabadusega valida just niisugust elukava nagu ma parasjagu elan. Niisiis ei pruugi soovitud vabadust tulla, kui ei ole usaldust tundmatuse vastu. Nüüd jõuan ringiga tagasi algusesse – iseenda usaldamiseni. See pole pelgalt enesekindlus, mida ma siinkohal silmas pean. Vaid lubamist endal olla sellisena nagu oled. Ehedalt ja siiralt.
Kuid maskide maha võtmine ikkagi aeg-ajalt halvab mind. Ma viimased päevad olen tundnud mingit kummalist soovi tulla päris siiralt endana välja, aga kui ma hakkan mingit postitust tegema, siis kaob see avali oleku julgus. Ikka ma hakkan valima, kuidas ja mida öelda – mingis mõttes peenutsema või varjama ja ümberütlema. Minu otsekohesus kipub minema kujundlikuks või liiga poeetiliseks. Kes oskab välja lugeda, see saab aru, millest ma räägin ja seeläbi ka näeb mind. Kes aga ei oska – noh nende jaoks olen veider. (Ja ka seegi on igati okei!)
See kujundilise keele kasutamine on muidugi positiivne stsenaarium. Ma ei peagi seda niivõrd maskitamiseks, sest kujundilise keele kaudu saab palju rohkem ja sügavamalt öeldud. (Mistõttu on mu raamatu ilmumine üks hirmuäratavamaid asju. Väike update siinkohal – minu romaan “Miski, mis seob” ilmub minu sünnipäeva aegu!) Aga sageli on neid kordi, kui ma lihtsalt jätan ütlemata. Mitte, et ma ei tea, kuidas öelda (ent eks sedagi vahel ole), vaid pigem ma ei julge.
Hirm vabaduse ees
See on ikka päris kummaline, kui palju on meis hirmu end väljendada iseendana. Hirm seepärast haiget saada. Valu vältides jätame nii palju asju tegemata – julmalt öeldes – elamata. Senikaua, kuni ma kardan, ei ole minus mingit sisemist vabadust ega teki ka eneseusaldust. Samal ajal aga ma näen, et see hirm on mõttetu, sest minuga sünnib nagunii kõik see, mis sündima peab. Ehk igati loogiline ja voolavam oleks usaldada. Võtta julgus kokku ja hüpata.
Tead ju küll seda tunnet, mis tuleb vahetult enne vettehüpet? Vähemalt minul on see sageli nii, et ma mõnda aega kogun ennast – tunnetan kehas raskuse ja kerguse tasakaalu, jaotan selle kehasse kenasti ära, tavaliselt jalgadesse ja kõhtu. Ja siis on see justkui otsus, millele keha kergelt kaasa tuleb ning juba ma lendan. Teinekord aga on otsus justkui olemas ja juba olengi minekul, kuid siis miski tõmbab tagasi. Veel ei ole päris kindel. Tunne, et miski ei kõla päris õigesti kokku.
See on kriitiline koht – mida ja kuidas siis sellel hetkel mõtled. See on koht, kus tuleks oma meelt juhtida. Peamiselt vaigistada, tulla tagasi kehasse ja alles oma keha tunde pealt mõtteid sõnastada. Ent sageli on niisuguse koha pealt mõtteid raske sõnastada. Kehatunnetus ei ole sageli selge, vähemalt kindlapiiriliste sõnade jaoks. Sel juhul tuleb mängida ka teistsuguse sõnavaraga.
Praegu olengi niisuguses olukorras just oma ettevõtmisega. Olen valmis justkui hüppama, aga miski hoiab mind veel tagasi. See ebakõla tunne on ühelt poolt segadust tekitav, ent teisalt ma usaldan seda. Ja ma veel ei hüppa. Olgugi, et ma olen hoogu võtnud nii kaua. Kiirustav maailm survestab temaga sammu pidama ja ma juba näen, et hakkan maha jääma, mistõttu tekib sisse paanika. Uju või upu lähenemine mulle hästi ei meeldi – selle sama kiirustamise pärast.
Ilmajäämise hirm
Mulle tundub, et kiirustatakse ilmajäämise hirmus. Olen seda isegi tundnud ning mitmeid kordi selle najal ka tegutsenud. Pole väga hästi asjad välja tulnud. Samal ajal kui tunda eneses päriselt seda tunnet, et miskit head hakkab varsti juhtuma. Ma olen seda lähi aastatel mitmeid kordi tundnud ning iga kord on elu mind suurepäraselt üllatanud. Veidral kombel need tõendid kipuvad meelest minema. Ilmajäämise hirmutunnet on meie ümber lihtsalt nõnda palju, et selle sees enda hästi tundmiseks on vaja pidevat kohalolu ja tähelepanu.
Mina veel ei oska pidevas kohalolus olla. See tuleb mul välja ainult siis, kui olen omas aeglases tempos. Ent nüüd, kui sügis on algamas, siis mingi kiirustamise õhustik on üles kerkinud ja selle kõrval oma aeglases rütmis kulgeda on omamoodi väljakutse. Õhku on tekkinud küsimusi, millele ma ei oska vastata ja nende vastuste puudumine teeb mind ärevaks. See ongi see mitte enda usaldamise koht. Kui on tühimik ja tundmatus…
Tühimiku paradoks
Iga hea küsimus peabki sedasi mõjuma. Küsimuse ülesanne ongi tekitada tühimikku, et vastus saaks sellesse ruumi tulla. Ebamugav on see seepärast, et meid ei õpetada olema kohas, kus “ei tea” veel. “Ei tea” pole kunagi aktsepteeritud vastus. Ikka peab olema plaan A, B, C või koguni terve tähestiku jagu. Ja siis kiputakse seda tühjust täitma. Minagi kipun. Täidan seda unega, seriaalidega, söömisega, sotsiaalmeedias surfamisega. Mõni kord ka näiliselt asjalike asjadega – lugemisega, podcastide kuulamisega, kirjutamisega…
Me kardame selles tühimikus olla. Ent paradoksaalsel moel on see koht, kuhu suur osa meist ihkab jõuda – vabadusse. Sest tühjus iseenesest ongi vabadus. Ruum, kus pole midagi ja milles kõik on võimalik. Vaba olemine. Aga veidral kombel ei oska me selles olla. Ka mina õpin veel, kuidas lubada endal olla rohkem selles “ma ei tea” olekus. Mitteteadmine on igati loomulik koht, kus olla, seni kuni see pole muutunud vabanduseks.
Ise ma usun, et see mitteteadmine on loomulik peatuspaikk oma teekonnal sisemise vabaduse suunas. Alati ei peagi sisemise vabaduse avamiseks tegema tohutuid hüppeid, kuigi eks sedagi ole tarvis… Ent peamine on siiski kuulata enda südame häält ja liikuda sellele sobivas tempos. Isegi kui see tähendab mõnda aega tühjuses olemist.
