Istun vasta punast puud
ja ootan. Ootan vaikides,
kuidas kasvab minu sees
sügisene igatsus.
Kuldne valgus valgub
minu sülle,
tõmbab üle välu
värvilise vikerkaare.
Ma istun ja ootan.
Ootan, kuidas võlvub
minu igatsuse ruum.
Tasapisi täitub
minu põu
helide ja piltidega,
tulikuumade pärlitega.
Nii ma päevi saadan,
lehvitades lahkuvatele pilvedele
kureparvedele.
Kasvatades alla juuri,
saades punapihlapuuks.
Tule, tule ja toeta
minu tüvele oma pea.
Tule, tule –
nii on meil mõlemal hea.
Ühendus maaga
