Taevas on ujutan´d üle
mind oma põhjatu laotusega
Kaon sellesse nagu valge kajakas
lõkkava naeruga
ligleva lennuga
Vikerkaaresaju pisarad
uhavad mu keha
Maagiat täis kristallkerad
ennustavad saatust –
minu uuestisündi
Ma pole enam julenud
ihata surma
nagu muistsel müütilisel a´al
nõnda tema poole õhata
Olin krtma hakanud
astuda järgmisesse väekasse ellu
jätta maha kõik tuttav ja vana
Nüüd kutsutakse mind
tantsima oma ürgset surmatantsu
puhuma lõkkele
oma sisemine tuli
Las saab sellest uus Päike
minu kõrguvasse taevasse.
Ta küllaselt külvaku üle
eheda valgusega
mu meeletut metsiktantsu
Nii iga mu samm
Maa peal siis õitsetab
päikeselilli
peiulilli
