Taroloits
Taevas on ujutan´d üle
mind oma põhjatu laotusega
Kaon sellesse nagu valge kajakas
lõkkava naeruga
ligleva lennuga
Taevas on ujutan´d üle
mind oma põhjatu laotusega
Kaon sellesse nagu valge kajakas
lõkkava naeruga
ligleva lennuga
Sa tulid ja puudutasid õrnalt mu kukalt
ütlesid, et lõhnan ööviiulite muusika järele,
La Primavera, mis hõljus öös pärast Kuupaistesonaati
Ma olin lummatud – silmad said täis tähti
Puhtaid sosistusi
kannavad vihmad
üle kaugete mägede
üle iidsete tundrate
…
Puhu peale valule
kaugele rappa vii
sinna, kus peetakse poti laatasid
seal, kus kukkede suud on avali