Sa tulid ja puudutasid õrnalt mu kukalt
ütlesid, et lõhnan ööviiulite muusika järele,
La Primavera, mis hõljus öös pärast Kuupaistesonaati
Ma olin lummatud – silmad said täis tähti
ja õitekudu pungil mul pihud
Kuid ikka ei saanud veel küllalt
rohkem ja rohkem soovisin
väikseid neitsipisaraid ja kuldseid nõiahambaid,
maa-alusterohtusid ja sajamehevõimu
Ihkasin, et taevataadikäed mind tõstaksid üles –
ma ei tahtnud ilma jääda vaateväljast
sinu ootamatust tulekust
saada paitustega puudutatuks
su laiali laotuvast kohalolekust
Jooksin kõigi sinu tuulte kannul
külvipõllul tiirutasin nendega polkat
laglelendu nii pildusin taevasse
ja hüüdsin sulle järele – ma ei tea, kas kuulsid
jõed kõik kindlalt voolasid ikka edasi
Aga mina enam ei jaksanud
oma poognaid sellise hooga tõmmata
kevadkonstert suubus terava diminuendo’ni
Vaikuses kostub sulgede sahistamist,
käo köhatusi ja nurmkana naginat
Enne eesriide langemist kuulen oma mõtteuidu –
andesta mulle mu ahnus.
Minu kehast lihtsalt jäi väheks
et kogu Sind mahutada mu sisse
Sümfooniline süit
