Istusime sõpradega reede õhtul Mauruse pubis oma õlle- ja siidriklaaside taga. Olin endale tellinud õlut, kuigi see mulle ei maitse, aga iga kord, kui Madis ka meie seltskonnaga ühineb, on minul vaja mängida kedagi, kes ma tegelikult pole. See mäng tuleb mul uskumatult hästi välja, sest olen isegi juba pikka aega arvanud endast, et olen suur õlle armastaja.
“Aga õlu on ju meeste jook – kuidas võib üks naine meestejooki armastada?” tõstatab Indrek iga kord selle küsimuse, kui mina ja Reet õlut joome. Me ei olevat normaalsed tüdrukud, sest naistele on sobilik juua ainult siidrit ja veini. Kui mitmeid kordi on ta teinud suured silmad ja ahastanud naiste rikutuse üle, kui me tüdrukutega pits pitsi järel viina joonud oleme. Teinekord võtan õlut just puhtalt protesti pärast, sest Indreku vaated meestele ja naistele on mind mõnikord tõsiselt vihastanud. Kas ta tõesti pole tähele pannud, et kalender näitab 21. sajandit? Paraku oleme kõik üsna kaugel tema ideaalnaisest, kes pärineb 1950. aastatest, aga kelle väärtused tulevad sajandite tagustest eluarusaamadest. Aga noh, igas seltskonnas on mõni väheke teisest mastist vaadetega, mida enamik vaikides kritiseerib. Tegelikult pole ma siinkohal aus, me siiski kritiseerime üsna valju häälega ja julmalt, aga ainult siis, kui Indrekut ja Katrinit kuulamas pole. Me naerame nende selja taga kogu selle jaburduse välja ning vahel tundub, et kui meil muud teemat arutada pole, siis Indreku kohta õeluste pildumine päästab meid kohmetust vaikusest. Mõnikord hakkab halb sellest, kuidas me oma sõpra kohtleme ning see tekitab küsimusi, et tegelikult võime kõik niisuguse õeluse ohvrid olla, kui meid parasjagu seltskonnas ei ole. Aga katsu sa jääda rahulikuks ning jätta kommenteerimata, kui sinu kannatuse piire kombatakse igal võimalikul moel. Mina muidugi olen meist tulisem kah, mistõttu ärritun ka kõige sagedamini. Ent ka kõige heatahtlikumal meist, Veiksil, on varnast võtta mahlakaid irooniast nõretavaid sõnakõlksatusi, mille üle võib naerda peaaegu iga kord kui Indrekut näeme. Ega keegi meist ju ole pahatahtlik ega soovi halba, kuid kriitikat loobime tihti just Indreku peale, olles ise samal ajal kõige paremad ja õigemad. See kõik käib ju nii lihtsalt: kui kahel on samasugune arvamus, tulevad seltskonnas ülejäänud kaasa. Selline on demokraatia. Ah, mina olen kogu aeg kergesti mõjutatav olnud, kusjuures ise seda hoolega eitades.
Miskipärast olen ennast, nii palju kui ma end üldse mäletan, pidanud enesekindlaks ja kõrge enesehinnanguga naiseks. Ei tea, mis enesekindlust või enesehinnangut leidub sellel, kes oma sõprade ees viib läbi suurejoonelisi näitemänge? Aga niisugune raudne mask oli kehvasti töödeldud ning juba ilmutas märke sellest, et see hakkab läbi paistma. Ent seda ma ei tahtnud, et teised maski taha näeksid, seal ei olnud ju midagi. Enese eksisteerimiseks tegin ma kõik selleks, et teised looksid mind just niisugusena nagu mina seda tahtsin. Neil ei võinud minust olla teistsugust arvamust, kui vaid selline, mis minule sobis. Muidugi juhtus, et projektsioonist käis läbi mingi sähvatus, mis andis märku, et valgustuslambid on rikkis. Vot niisugune sähvatus välgutas ka reede õhtul, kui istusime seitsmekesi Mauruses. See on meil juba üsna tavapärane, et saame kõik see mees kokku kord nädalas ning teeme midagi ühiselt. Varem oli mingi periood, kus me kogunesime kellegi juurde filmi vaatama peaaegu iga õhtu – olime pähe võtnud järjest läbi vaadata agent 007 kõik seiklused.
Nüüd muidugi nõnda sagedast kohtumist ei kujuta enam ette, hea kui me nädalavahetuselgi kogu oma rahva kokku saame – ikka on kedagi, kes ei saa mingil põhjusel tulla. Arusaadav. Lühikese ajaga on nii palju muutunud: Indrekul ja Katrinil on oodata pisiperet, Veiko ja Tuuli tuleva talvel abielluvad ning noh, Heidi ja Alo ehitavad juba mitmendat aastat Väänas oma maja, selleks talveks peaksid saama alaliselt sisse kolida. Seda kõike on kõrvalt jälgida põnev, kuid samal ajal ka hirmuäratav – keegi meist pole täna see, kes me olime eile.
Tol õhtul oli Madis kaasa võtnud kaardid ja tegi ettepaneku mängida Bismarcki. Lapsena mängisin vanema juures palju kaarte, mistõttu olin selles üsna vilunud. Käisin oma vanema vennaga mõned aastad tagasi tema kursavendade juures bokkerit mängimas. Ma olin siis üsna nooruke ja alles linna elama tulnud, mistõttu pakkusid venna koolikaaslased mulle tihti seltskonda. Kummalisel kombel peab see seltskond vaatamata kõigele mind ikka veel meeles, vahel nüüdki uurivad, kuidas mul läinud on. Mis ma oskan neile vastata, kui me maailmad on mõne aasta jooksul muutunud nõnda erinevaks, et ma vahel häbenen oma sõpradele tunnistamast, et ma ikka aeg-ajalt nendega kokku saan. Aga see on tegelikult ainuke koht, kus ma saan lohutust, kus ma tunnen, et olen reaalselt olemas. Tegelikult olengi Rivo tõttu neist üsna eemale hoidunud ning seda üsna veenvatel ettekäänetel: kiire on või aega pole. Neid väljendeid on saanud kulutamiseni kasutada, et kui tegelikult ka kiire on, siis vajuvad need sõnad kogu tegeliku tähenduskoorma all kokku. Igatahes, vend ja tema koolikaaslased õpetasid mind mängima kaarte nõnda, et sellest võis kergesti sõltuvusse jääda. Eks ma vast mingil määral olingi sõltuvuses, kuna mind hakkas üha rohkem huvitama valetamisekunst ja oskus inimesi lugeda, mistõttu mõne aja möödudes sai minust ohtlik mängukaaslane. Kuid nüüd polnud ma kaarte mänginud juba mitu aastat ning seetõttu reageerisin Madise ettepanekule automaatselt: „Muidugi mängime kaarte!“. Meiega liitusid Alo ja Veiko ning ma joonistasin paberile mängu jaoks tabeli. Teised jäid omavahel vestlema mingil teemal, mis mind ei huvitanud. Kuidagi tihti on mul tunne, et need teemad, mis meil jutuks kipuvad tulema, tiirlevad samade asjade ümber ning kuhugi välja ei jõuta. Ma enam ei teagi, millal juhtus see, et oma sõpradelt ei saa enam seda, mida ootan. Olen taaskord liiga palju nõudma hakanud, teadmata, mida ma õieti soovin. Nõnda avastangi end tihti vaikides istumas ja kuulamas teiste arutelusid, mis mind enam kuidagi ei köida. Mul on hoopis nii palju muid asju, mida arutada, aga meie põhilised teemad jõuavad minu vestlusjanu kustutada enne, kui jõuame midagi kraadi võrra kangemat ette võtta. Ikka see, kes mida kinos vaatamas käis, kuidas meeldis; või kuidas töö otsa ei saa ja aega ei ole; arutlused bensiinihinna kallinemise üle; auto kojamehed vajavad vahetamist, teinekord on aga suurem probleem, näiteks aku jamab külma ilmaga; siis kirutakse poliitikat, millest sujuvalt järgmiste teemade peale minnakse. Seejärel saavad sõna naised, arutatakse mida teiste kohta kuulda on olnud, kuni jõutakse ja kusjuures alati jõutakse seksinaljadeni ning lastejuttudeni. Selline on meie ühine maailm, kus tegelikult keegi oma isiklikku maailma võimalikult vähe näitab. Mul vahel on tekkinud küsimus, kas ma neid inimesi tegelikult ka tean, kellega olen juba ligi kümme aastat tihedalt läbi käinud. Nii tihti on olnud tunne, kuidas tahaks rääkida neist mõtetest, mis mul tegelikult ka nädalaid peas kummitab, kuid need on meie ühisest teemaderingist liiga kaugel. Võibolla peabki see nii olema, et igal ühel on oma pähe suletud mõtteid, mida siis tühjast‑tähjast lobisemisega kaugemale lükatakse, et ei peaks mõnda aega nendele mõtetele tähelepanu osutama. Kui palju me tegelikult varjame oma heade sõprade eest.
Ladusime kaarte ja kogusime punkte. Mäng sujus üsna ebaühtlases rütmis, sest nii Alo kui Veiko püüdsid osa võtta ka vestlusest, mis laua teises otsas tundus palju nalja pakkuvat – naeru oli üle pubi kosta. Mingil hetkel seiskus mäng pikemaks ajaks, sest Veiko nii kirglikult seletas midagi, mis suure naeruga lõppes. Pühkisin parasjagu naerupisaradis, kui nägin laual kaarti – risti kolm. Mingi torge käis läbi südame, ainult korraks, aga kaardimängu isu läks ära. Minu õnneks olid Veiko ja Alo ka nii hajevil, et mängust polekski enam midagi välja tulnud. Kuna olin kaotamas ning kaotus oleks mu uhkust arvatavasti riivanud, siis tegin ettepaneku mäng pooleli jätta. Tahtsin koju, aga Rivo väntas oma leierkasti sellise hooga, et pidin mõnda aega ootama. Sellised kord juba Veiks ja Rivo on – üks suurem seltskonnakloun kui teine. Huvitav, kas teised pole märganud korduvat mustrit nende meelelahutusprogrammis. Igatahes, neil kahel paistab lõbu alati küll ja küll olevat. Neid kloune jälgides tekkis suurem soov ära saada, meeleolu muutus veelgi sandimaks. Paraku ei tahtnud ma esimesena ära minna, tekitan muidu doomino efekti. Õnneks ei pidanud ma kaua ootama, sest Heidi andis Alole märku, et nad võiksid koju liikuda. Haarasin päästerõngast kinni ning nõnda need klotsid ridamisi kukkuma hakkasidki. Endal üsna mõru maik suus, tuli ennast kokku võtta ja piisavalt särasilmil kõigile head soovida ning selleks korraks hüvasti jätta.
