Ma ei tunne Sind. Kas üldse olen tundnud? Vahel paistab mulle möödunu ühe veidra unenäona – avan´d silmad ja miskit pole enam alles olnud maailmast. Ometi siis olid lõhnad, värvid, olid helid ja maitsed, isegi naerud ja nutud olid. Nii reaalne kõik paistis. Ja nüüd on mul silmad lahti ning otsa vaatab punane ruum. Teised lõhnad, teised maitsed.
Paistab, et Sind ei olnudki. Kõik mu enda silmapett ja luul. Unenägu kui muinasjutt, mis pärit võõralt mailt ning mil ebatavaline lõpp.
Või siiski oled ja pole hoopis mind. Ma lihtsalt iga maailma peegelpilt. Sina nägid minus ennast ja mina endas Sind. Nii enda kõverpeegelpilt ma olen.
Ma ei tunne Mind. Kas üldse olen tundnud? Vahel paistan endale kui killumäng, mil puudub lõplik tervikpilt.
Olemasolu kahtlused
