Kas nõustamine vs coachimine on lihtsalt sõnaküsimus või peitub nende kahe vahel sügavam erinevus? Nimetan oma teenust teadlikult nõustamiseks, kuigi kasutan ka coachimise põhimõtteid. Olen sedasi toiminud, kuna tunnen, et coachimine seab minu natuuri jaoks liiga kitsad piirid. Samas nõustamine annab mulle võimaluse olla vaimse selguse loomise juures loomingulisem. Selles postituses räägin, mis vahe neil kahel on ja miks ma eelistan just nõustamist.
Aga see, mis sa teed, on ju coachimine
Coachimine on lihtsustatult öeldes toetavate ja muutusi loovate küsimuste küsimise kunst, mis aitab inimesel ise oma lahendusteni jõuda. Võibolla on coachimisest arusaamine palju kergem (võrreldes nõustamisest arusaamisega), sest sellest räägitakse nüüdsel ajal üha rohkem. Samas on tänapäevaks arenenud mitmeid erinevaid coachimise suundi, mis teeb valiku päris kirjuks ja vahest ka segaseks.
Coach ei ole terapeut, nõustaja ega ka ekspert, kes ütleb, mida ja kuidas teha tuleb. Coachi eesmärgiks on üksnes aidata inimesel iseenda sees lahenduseni jõuda. Coach on pigem mõtete peegeldaja ja suunaja, kes toetab inimest tema eesmärkide saavutamisel läbi struktureeritud vestluse.
Ühisosa – küsimuste küsimine
Niisiis – coachimise puhul kasutatakse mõtlemise suunamiseks küsimusi. Tundub lihtne eks? Ent see ei ole igasugune küsimine, vaid need on hoolega valitud teadvustatud küsimused, mis omavad erilist väge. Tegelikult toetub coachimises küsimuste küsimise kunst tugevalt NLP-le. Neurolingvistilise programmeerimise küsimustemudelid on loodud just selle arvestusega, et neil oleks alateadvusele võimalikult tugev mõju, selleks et algatada muutusi loovaid protsesse.
Kuidas küsimused muutusi algatavad? Inimese aju ei saa teisiti – ta tahab küsimustele vastuseid saada. Küsimus annab ajule justkui ülesande, mille lahendamistööle see kohe tegutsema asub. Kusjuures – ajule niisugused ülesanded väga meeldivad. Mida selgem ja täpsem on küsimus, seda tõhusamalt aju lahendust otsima hakkab. Seetõttu on teadlikult suunatud küsimused võimsad tööriistad, mis võivad esile kutsuda sügavaid taipamisi ja käivitada muutusi juba ainuüksi mõtteprotsessi kaudu.
Küsimuste toime
Küsimusi saaks liigitada näiteks nende eesmärkide alusel. On terve süsteem küsimusi selleks, et inimese kogemuses korda luua. Kuna kõik meie kogemused on meelekujutlustena alateadvuses ehk süvastruktuuris, siis nendest puhtalt rääkimine või mõtlemine toob need pinnastruktuuri (ehk teadvusesse). Ent kui me oma kogemusi hakkame sõnadesse panema, siis inimese keel muudab need suuresti puudulikuks, misläbi võib tekkida vaimne segadus.
Kusjuures me ei saa sageli ise info puudulikkusest aru, kuna see on inimkogemusele üdini loomulik protsess. Pinnastruktuuril peavadki käima info kustutamised, moonutamised ja üldistamised (ehk info n-ö puudulikuks muutmised), kuna meie teadvus suudab paraku töödelda infot piiratud koguses. Sageli meie vaimse selguse jaoks ongi tarvis taastada vastav puudulik info, mida oma kogemuse mõtestamiseks vajame.
Siinkohal tulebki appi konkreetne küsimuste süsteem. Aga nagu iga süsteemi puhul – tuleb need enne selgeks teha ja päriselt praktiseerida. Antud juhul tähendab see siis teadlikku kuulamist, et üldse märgata vastavaid infomoonutamisi. Lisaks ka kiiret analüüsioskust, et tajuda ette, milline küsimus kõige rohkem väärtust võiks luua.
Nõnda on kasulik, kui kuulaja on sõnatundlik ja oskab näha sõnade taha. Seda enam, et sõnumid, mida me edastame, ei jõua kunagi teiseni puhtal kujul. Lisaks sellele, et inimestel on erinevad kogemused ja maailmavaated, nad ka tõlgendavad sõnu erinevalt ning kasutavad ühist keelt erinevalt.
Küsimused võimsate töövahenditena
Küsimustel on võime luua ühendusi ja inspireerida tegutsema. Need aitavad viia iseennast endale lähemale, aga ka teisele inimesele või maailmale. Samuti on teaduslikult tõestatud, et küsimused mõjuvad ajule palju paremini kui väited. Väidetega on juba nõnda, et aju kipub neile otsima koheselt ka vastuväiteid. Nii on tähelepanu laiali ja segadust meeles rohkem.
Küsimused aga suunavad tähelepanu konkreetsemalt, sõltudes siis küsimuse ülesehitusest. Need programmeerivad meie juures seda, kuidas me mõtleme ja käitume ning millised tulemused on võimalikud. Üks hea küsimus loob justkui seisundi, milles inimene on valmis infot vastu võtma. Vot see seisund ongi aluseks, et mingi muutus sügavamal tasandil saaks toimuma hakata.
Eesmärgid on olulised ka küsimuste esitamisel
Paraku kipume küsima sageli eesmärgipäratult, kuna laiemalt veel ei mõisteta, et iga küsimus mõjutab meie mõtlemist tugevalt. Hüpata uksest sisse ja niisama ilma tagamõtteta küsida „Mis teed?“ tundub esmapilgul süütu, kuid see on üks võimsamaid vahelesegamise vahendeid. Aju lihtsalt lülitub äsjaselt tegevuselt kiirelt ümber ja hakkab vastust otsima.
Teisega ühendusse astumiseks on vaja siirast ja sõbralikku uudishimu ning muidugi mõistmispüüdu. Küsimus „Mis teed?“ on igati asjakohane, kui päriselt tuntakse tegevuse vastu uudishimu ning kui pelgalt vaatlus selget ülevaadet tegevuse kohta ei anna.
Igaüks saaks endalt küsimusi küsida ise. Paraku on eesmärgipäraste küsimuste küsimine sageli puudulik oskus, sest seda ei õpetata või ei peeta vajalikuks õppida (kui nt eeldatakse, et see on loomulik oskus vms). Ise usun, et kiirelt arenev AI ja haridusmaastikule tungiv ChatGPT hakkab tasapisi küsimuste küsimise olukorda muutma. Üha enam muutub oluliseks küsida häid ja eesmärgistatud küsimusi.
Muutusi loovad küsimused
Seda on väga lohutav kuulda, kui öeldakse, et rumalaid küsimusi ei ole olemas. Igatahes on see kasulik uskumus selleks, et julgustada igasuguseid küsimusi küsima just sellel eesmärgil, et saada enda jaoks selgema pildi. Sellegipoolest ei saa ma öelda, et kõik küsimused oleksid head. See muidugi ei tähenda kohe, et mõned küsimused on siis rumalad või halvad – eks igale küsimusele ole oma aeg ja koht. Ent on olemas hulgaliselt küsimusi, mis mitte kuhugi edasi ei vii ega aita kaasa arengule.
Niisugused küsimused on seotud kinnistunud mõtteviisiga (ing fixed mindset). Kui ollakse veendumusel, et ühed on paremad kui teised või usutakse ebaõnnestumistesse. Sellest tulenevalt esitatakse endale seda sorti küsimusi, mis kinnitavad oma hinnangut mingile olukorrale ega loo uusi vaatevälju.
Teine inimene, kes on kogu oma tähelepanuga suunatud oma partnerile ja kelle üks põhilisi eesmärke on aidata leida lahendusi või uusi ideid, võib luua oma küsimustega palju suuremat väärtust. Muidugi on väga hea, kui vastas olev inimene on teadlik küsimuste väest ning valdab seda kunsti meisterlikult.
Nõustamine vs coachimine
Kuigi ma kasutan coachimise meetodeid, ei tee ma siiski (puhtalt) coachimist. Ma ei ole läinud õppima coachingut (lühikursusi olen siiski läbinud) esmalt juba seetõttu, et ma tundsin juba esimesel korral, kui sain NLP´d lähemalt n-ö nuusutada, kuidas kogu mu sisemus tõmbas just NLP maailma. Coachimist lähemalt nuusutades mul sellist tunnet ei tekkinud, kuigi see tundus (tegelikult senini tundub) mulle põneva alana.
Oma elu jooksul olen palju kokku puutunud väga heade coachidega ning usun südamest coachimise jõusse. Käin ka ise vajadusel coachingut saamas, sest see on meetod, mis viib palju kiiremini lahendustele lähemale. Ent selleks, mida mina väärtuse loomiseks teha tahan, vajab laiemat tegutsemisruumi, kui coachimine võimaldab. Seetõttu olen valinud nõustamise suuna.
Kellele nõustamine ja kellele coachimine?
Mulle endale tundub, et coachimine sobib palju rohkem neile, kes on harjunud ennast analüüsima ning vajavad selleks küsimuste abil toetust. Nõustamisel ei ole ilmtingimata tarvis ennast sügavalt analüüsida – seda ka siis, kui soovid oma ellu tuua muutusi. Näen, et tunnete ja mõtete selgust saab luua ka sel juhul, kui järgida nt NLP-st tulevaid teisi praktikaid (peale sügavate küsimuste küsimise). Kusjuurs paljud neist on niisugused, kus ei peagi oma olukorrast mulle midagi põhjalikult rääkima.
Nõustamine lubab mul olla konkreetsem, ladudes nähtavale vastava olukorra jaoks erinevaid lähenemisviise (nt erinevad terapeutilised tehnikad, juhendamised, vestlused, harjutamised jne) ja praktikaid (nt loovkirjutamine, seisundite muutmine, tajupositsioonide muutmised jne), mille vahel siis nõustamisele tulija ise valida saab. Samuti annab nõustamine vajadusel rohkem ruumi iseseisvaks nokitsemiseks. Praktikate läbitegemine ei pea alati juhtuma nõustaja juuresolekul.
Mina lihtsalt tahtsin endale laiemat tegutsemisvälja, mille kaudu saan toetada vaimse selguse loomist. Seda juba ka seetõttu, et mind ennast huvitavad lisaks küsimuste küsimise kunstile veel paljud teised meetodid ja valdkonnad, mida ka oma nõustamisteenusesse põimin. Mind ennast paelubki just see, et minu olukordadele lähenemiste võimalikkused tulenevad kõik minu enda erinevatest huvidest, luues nõnda ka n-ö laiema mänguvälja.
Tule, loome selgust mängeldes. 🙂
