Kääksudes avaneb uks –
üle läve pimesi
astun kaduvikku
täis jahedat kopitust.
Põrandalaud naaksudes
mu kohalolust vajub
tühja sügavikku.
Põlenud tellise sosinais
koldesuu päratus augus
lõhnavad mu nõesed tõed.
Suitsukatte sisse mässin
oma tahmunud vara,
silmapaar täis kibedust
kambrist lahkun jooksujala.
Kolksatades sulgus uks –
üle õue pimesi
jooksin jõeni lehvi’des
mul järel tossulinti.
Suitsupilve vetevood
kaasa kandsid endaga
külma põhjatusse.
Mulle jätsid jõesed tõed
pestult kaldakivile.
