Sinu “ära unusta mind” lõhnas meelespeade järele – need õitsesid Sinu silmis. Kevad keset talve. Minu hing oli kaanetand, juba ulgusid hundid pimedas kuusemetsas. Rebisin pilgu lahti sinavast laanest, puhusin põhjatuuli – tuba sai täis hangesid. Lumesadu pühkis vaikselt Sinu jälgi. Kuni lõpuks valge oli kõik.
Nüüd uduste hommikute ja meelespeaväljadena hiilid minu unedesse. Sosistad salasõnumeid, mis päevavalguses pudenevad udemeiks. Kevadel sinavad väljad täis on Sinu silmi – mind saadavad, saadavad, aina saadavad. Nemad teavad; mina lihtsalt mõistku. Aga lilledekeelt ma enam ei oska. Ainult unedemaal ma justkui teaks, mida õige ma tegema peaks.
Sinu “ära unusta mind” paistis juba Su silmadest – sõnu polekski olnud vaja. Terve tuba oli neid niigi täis: põrkusid ja kõrgusid, pooldusid ja kooldusid, aina kummutasid ruumi sõnakuhjadega. Mida neist siis valida? Kuid sõnad olid tühjad, nad endas midagi ei kandnud enam. Mul polnud Sulle vastu miskit järksu anda.
Nüüd minu laulud metsades ja soodes rõkkavalt tillerdavad Sulle. Ära iial kahtle – pean meeles Sind, pean meeles Sind, pean meeles Sind!
