Mäletad sa veel
haldjalendu süvalaanes
pehmet samblatekki
-vaipa, -vatti, -vahtu?
Mardustega ühes
vana tamme tüves
pidasime metsa üle vahti
Õhtuti meid tuul
puiesniitu kandis
kõivulatvadesse
kiikuma, kiiluma, kiiama
Kaselõhna uimas
möödusid me ööd
On sul meeles veel
vana metsaonn
keset lehk’vaid laukaid
õuel vahiks kaarnapuu
onnis aseks ahi suur?
Nõgeseid ja konte
varavalges korjasid
tinktuure, salve, tökateid
rohkelt mitmesuguseid
kokku keetsid, leotasid
Tarkust neile jagasid,
kes julgelt seda küsisid
Meenuta – sind virgutan
ära tundma ennast
läbi murdma, valla pääsma
s’est uinutavast kehast
Ärka! Nii vaid mäletad
oma hingemetsa
