Tänapäevases ühiskonnas on liigne mõtlemine muutunud inimesele tavapäraseks, mistõttu me sageli ei saagi aru, et seda teema. Kui liigsest mõtlemisest rääkida, siis peame esmalt mõistma oma meele (ehk mõtlemismeele) n-ö jaotumist. On alateadvuslik meel ning on teadvuslik meel. Alateadvuslik meel hõlmab meie mõtlemisest ligi 95% ja teadvuslik meel 5%. Piltlikult võib seda mõista inimesena, kes ratsutab elevandi otsas.
Elevant on alateadvuslik meel ning inimene elevandi otsas, kes arvab, et juhib elevanti, sümboliseerib teadlikku meelt. Elevandi otsas istudes me võime ju arvata, et valitseme olukorda ning juhime elevanti. Ent tõsiasi on see, et elevandi kõrval oleme me väga pisikesed ning elevandi jõud ning tahtmine käib inimese omast kergesti üle. Seega otsustab suurem osalt ikkagi elevant, kuidas midagi tehakse või mõeldakse.
Teadlik meel on väga analüütiline ja loob kergesti omi loogilisi järeldusi ja põhjendusi, miks n-ö elevant nõnda tegi. Paraku on need kõigest meie endi välja mõeldud lood, mida me ise kangesti usume, sest need on meie enda jaoks veenvad ja loogilised (ehk inimese teadliku meele jaoks sobivad). Ent tegelikkuses me ei saa elevandist päriselt sotti. Seda enam, et me ei saa kätte kogu informatsiooni.
Info vastuvõtmine ajus
Meie ajus on n-ö filter (ehk retikulaarne aktiveerimise süsteem (RAS)), mis omavoliliselt filtreerib, millist infot lastakse teadlikku meelde ja mida mitte. See on üsna tihe filter, sest läbi lastakse vähem kui 1% kogu andmehulgast, mida aju vastu võtab. Kui meie alateadvuslik meel suudab ühes sekundis töödelda 20 miljonit keskkonnasignaali (andmemahu ühiku järgi on see 40 miljardit bitti infot), siis teadlik meel aga suudab ühes sekundis kõigest töödelda 40 stiimulit (andmeühikutes 2000 bitti, kusjuures see info on kõigest keskkonna, meie keha ja aja kohta).
Üks huviatv asi on, et meil kõigil on tegelikult võimalik oma RAS´i mõjutada. RAS toimib n-ö antennina, mis püüab kinni infot ja siis filtreerib seda. Ent tal on omad kriteeriumid, mille alusel ta mingit infot läbi laseb. Kui juba üks kriteerium on täidetud, siis annab see signaali ajule, et olla erksam ja tähelepanelikum, mille tulemusel siis info jõuabki meie meelde.
RASi kriteeriumid
Vastavad kriteeriumid on järgmised:
- ELLUJÄÄMISEKS OLULINE INFO
NT: kui magad sügavalt, siis sa ärkad kummalise müra peale, sest see ergastab sinu aju – tal on ohu tunne; - INFO ON UUDNE
NT: kui sinu koju on pandud uus tapeet, siis sa märkad seda umbes nädala jooksul iga päev, sest see on uudne info, aga mõne aja pärast enam ei pane oma uut tapeeti tähele, sest aju jaoks pole see info enam uus; - EMOTSIONAALSELT RIKKALIK INFO
NT: värsked lapsevanemad ärkavad kergelt oma lapse häälte peale üles, aga kui elukaaslane kõrval norskab, siis selle peale ei ärka.
Piltlikult öeldes koged RASi järgmiselt: ostsid endale rohelise koti, vb algul oli poodidest raske leida rohelist kotti, sest seda justkui ei olnud, ent pärast ostu hakkad linna peal igal pool järsku nägema just rohelisi kotte.
Ehk see, millele me pöörame tähelepanu, seda hakkame rohkem elult saama. Kui me tahame elult rohkem põnevaid võimalusi kohtumisteks, siis tuleb nende peale rohkem mõtelda ja aju teeb ülejäänu juba ise ära. Nii laseb aju ise rohkem läbi infot, mis seostuvad uute põnevate kohtumisvõimalustega. Sa justkui hakkad iseenesest õhust kinni püüdma võimalusi.
Meie mõtete lõks
Ühelt poolt tundub, et see on väga lihtne tegevus. Suunata ise oma tähelepanu mingitele kindlatele uutele mõtetele, et siis aju hakkaks ise uusi asju meile teadvusesse tooma. Tegelikkuses nõuab see üsna palju tööd. Korralikult sihikindlust ja püsivust. Ning mitmeid kindlaid praktikaid. Neid praktikaid saan mina vaimse selguse nõustamisel sulle jagada.
Paraku on nõnda, et inimene mõtleb päeva jooksul umbes 50 000 mõtet, millest 90% või isegi enam on korduvad. See tähendab, et me päevast päeva künname oma mõteteväljal ühte ja seda sama vagu, millest väljasaamine nõuab korralikku tööd.
Neuroteaduslikum vaade mõtlemisele
Terminoloogiliselt on meie mõtted ja mälestused integreeritud ajus olevatesse neuroühendustesse. Ükski teadlane ei ole veel näinud küll mõtet kui sellist, aga nad on näinud, mis ajus toimub, kui inimene mõtleb. Seda kirjeldatakse kui äikesetormina suures vatises pilves. Iga mõtte puhul toimub simultaanselt aju erinevates piirkondades elektrilised sähvatused. See tähendab, et ainuüksi üks mõte hõlmab ajus erinevaid piirkondi, kuna selle mõttega seostuvad samaaegselt paljud teised elemendid.
Niisugused seosed loovadki keerulise neurovõrgustiku, mis veel tänaste arusaamade kohaseltki üsna suvaliselt (ehk erinevate tingimuste alusel) tekivad. Ent kui juba kord ühendus loodud on, siis mõttesignaal hakkab mööda seda liikuma, ehk tekib oma rada. Mida rohkem signaal loodud rada liigub, seda tugevamaks ühendus muutub. Mida tugevam on ühendus, seda kiiremini info sellel rajal liigub ning nii need korduvad mõtted tekivadki – automaatselt.
Liigne mõtlemine
Tänapäevane probleem on aga see, et meid tegelikult vaevab liigne mõtlemine. Me ei kipu oma mõtteid kontrollima, mistõttu mõtleme sageli isegi siis, kui teist inimest kuulame. Aju paraku nii toimibki – ta protsessib samal ajal, kui Sa siin loed, palju erinevat infot – erinevad helid, valgused, tunded kehas jne. Selle infoga paratamatult tekivad ajus seosed, mis tulevad nii kiirelt, et ei jõua neid märgatagi. Nende seoste läbi juba ongi tekkinud mõtted. Kasvõi korraks. Ent see võib väga kergelt viia sinnani, et meel hakkab peas seletama. Pähe tekib vadin ehk liigne mõtlemine.
Aju jaoks on tähelepanelik kuulamine (lugemine) raske, sest aju januneb pideva stiimuli järele. Ta on sellega harjunud, sest me ise oleme elu jooksul teda selliseks harjutanud. Kõige enam annavad stiimulit pigem negatiivsed mõtted (ehk nt igat sorti muretsemine). Negatiivseid mõtteid saab aju kergesti just minevikule mõeldes – tootes aga aina uuesti ja uuesti samu lugusid pähe, mille kaudu siis nähakse ka tulevikku. Ehk kui sa oled oma mõtetepõllul sisseküntud vao sees, siis sa ei näegi muud pilti, kui tuttavat kraavi.
Alateadvusel on omad trikid
Seega, kui ajul on igav, ja seda ongi tal igapäevaselt, sest üldplaanis on igapäevasuses kõik tema jaoks sama, siis käitub mõistus impulsiivselt – alateadvusest kerkib pinnale mingi mõtekilluke, mis võis samahästi ka kohe kaduda, ent juba ta käivitas mõtlemisahela ning juba sa heietad oma peas vanu lugusid. Liigne mõtlemine tekib niisiis automaatselt, sest me ei kontrolli oma elevanti, mille otsas me ratsutame.
Hull lugu on see, et näiteks 1h jutust kaob 54min kuhugi ära (see on teisendatud suurus, mis ei tähenda, et iga kord nii juhtub), sest meie mõtted aina tuhisevad mineviku kallal, mis tõstatavad erinevaid fantaasiaid ja oletusi, millel on negatiivne emotsioon. Kuna me oleme harjunud nii tegema kogu elu, siis selline mõttemuster saab aja jooksul üha omasemaks, mistõttu kõrgemas eas hakkavadki ilmnema mõtlemises ja mäletamise raskused.
Meie kultuuris lähtutakse veel tugevalt arusaamast cogito, ergo sum – mõtlen, järelikult olen olemas (Descartes). Ent selle mõttekäigu võiks paremini asendada – kogen, järelikult olen olemas. See aitaks liigset mõtlemist tugevasti vähendada.
