Ronides üles mööda nõlva mändide vahel, oli Pille kindel, et kord tuleb armastus nende vahele tagasi. Lihtsalt kannatlik peab olema. Sama moodi nagu iga kevadel oled kannatlik ja ootad, mil taaskord männid suvekuumuse järgi lõhnama hakkavad. Praegu veel mets siin nõlval ei lõhna nii, aga see on kindel, et varsti-varsti kõik lõhnab maguskuumavalt vaigu ja männikäbide järele.
Pille uuris Raidilt, kuidas tal on, kuid ootamatult hakkas Rait hoopis rääkima sellest, kuidas ta on veel veidi segaduses. Pille pidas silmas hoopis füüsilist jaksu, lootuses, et ehk teeb siin nõlval ühe peatuse, toetab selga vastu puud ja kuulab linnulaulu ning naudib vaadet järvele. Kuid see lahendus oli teatud mõttes isegi parem. Las ta siis räägib. Ta mäletab küll, et Raidilt ei maksa palju korraga küsida – nõnda ei tea ta, millisele küsimusele kõige pealt vastata ning võidki jääda ootama, mil mees oma suu avab.
Kui palju ta on muutunud nende aastatega. Kas tõesti armastas ta seda naist rohkem kui mind? Pille kuulas ja noogutas mõtlikult kaasa. Midagi ta Raidi jutust mõistis ja midagi mitte. Samal ajal aga tundis Pille, kuidas tema sees üks tundmus aina kasvas ja pakitses, täitis ja paisutas rinda. Ainult korraks vilksatas peast läbi mõte ja nüüd ei saa enam sellest tundmusest lahti. Kord hakkab Rait mind samamoodi armastama. See ei saa ju võõras tunne talle olla. Nii palju me ka ju muutunud ei ole. Ma lihtsalt pean olemas olema. See on nagu siis, kui tema kord mulle olemas oli. Pille mõtted rändasid minevikus, taustal Raidi hääl. Üks hetk jäi Rait seisma ning pööras end järsku Pille suunas. Seda pilku ei mäletanud Pille, et oleks kunagi Raidi juures näinud. Neis silmades oli valu, aga ka pehmust. Kuhugi oli kadunud nõudlikkus ja range läige. Kas seda üldse on kunagi olnudki? Võibolla mäletan valesti, olen selle juurde pannud.
„Ja see ongi kõige kummalisem – ma ju teadsin seda, et tal pole palju jäänud, aga ikka ma ei suuda seda uskuda, et teda enam ei ole.“
„Sellest on ju nii vähe aega möödas. Segadus su sees on igati normaalne leinamise tunnus. Praegu tulebki sul lihtsalt võtta aega oma leinaks.“ Pille imestas isegi, kust tal need sõnad tulevad. On see silmakirjalikkus? Olla mõistvaks toeks, kuid samal ajal püüelda teise südamesse tagasi pugeda. Mis kummalist elu ta siis vahepeal elas? Armus, jah tean. Abiellus, tundub loogiline. Sai isaks? Vist mitte. Kuid mis siis juhtus? Küsida ei julge.
„Jah, aga ma ei arvanud, et see nii valus saab olla,“ Rait istus maha ja vaatas klaasistunud pilgul enda ette.
„See näitab, kui väga sa teda armastasid.“ Huvitav, kas meie lahkuminek oli talle samamoodi valus.
„Pille, see polnud üldse sedasi. Vähemalt esialgu mitte.“ Rait vaikis. Pikalt. Pille mäletas. Kummalisel kombel ta ei läinudki sellest enam nii ärevaks. Ootas rahulikult, kuulates metsakohinat ja üht õige rikkis lauluga linnukest, kes pisut muigamagi pani. Olukord oli pentsik. Üks valust murtud ja kuidagi ootamatult vanaks jäänud, teine plikalikult kaval justkui valmistumas millekski.
„Aga tal oli pikk ja ilus elu.“ Pikk elu? Mida Rait selle all silmas peab? Kui vana see naine siis õieti oli?
„Ta oleks eile saanud 70.“ Midagi kolinal kukkus. Rikkis lauluga linnuke kiiskas läbi vaikuse justkui laulaks siin samas õla peal. Ja ta tõesti näib armuvalus kannatavat! Niisuguseid kingi mina ei suuda täita.
Kingade täitmine
