Teraapia minu jaoks seostub mingit sorti tervenemisega. See tähendab, et midagi seesmiselt paraneb. Tänapäeval saame nii palju erinevaid nn protsetuure nimetada teraapiaks: metsateraapia, lõhnateraapia, naeruteraapia, puudutuste teraapia, valgusteraapia, lugemisteraapia jne. Neil kõigel on teaduslik alus – kehas toimuvad mingid muutused, mis on vaimule kasuliku toimega. Ka NLP meetodite läbi toimuvad ajus muutused, mis rikastavad nii keha kui ka vaimu toetavate ressurssidega – ehk toimub teraapiline protsess.
Sellegipoolest on minul väga raske öelda, et ma tegelen teraapiaga. Vahest seetõttu, et minul on sõna „teraapia“ ees mingi aukartus ja selline kummaline lugupidamine nagu oleks see sõna midagi ülemat. See pole hirmutav tunne, vaid siiras austus ja selle tähenduse kõrgelt hindamine. Midagi sarnast kogesin ma ka kunagi sõnaga „kirjandusteadus“. Võttis ikka tükk aega enne, kui ma ennast kirjandusteadlaseks nimetasin ja sedagi tegin kindla konteksti raames. Samuti ei nimeta ma ennast nii kergelt kirjanikuks, mis sellest, et sügisel romaani välja annan.
Kogemused täis traumasid
Aga see vahest on minu kiiks ja eripära. Samamoodi teatud reserveeritusega suhtun ma sõnasse „trauma“. Mina isiklikult ei nimeta igat keerulisemat ja raskemat läbielamist traumaks. Minu jaoks on sellel sõnal suurem laetus ja vägev jõud, mistõttu ka sündmus ning sellega kaasnev läbielamine peab olema trauma sõna vääriline. (Rohkem minu arusaamu peegeldab siinne vestlus.) Jah, muidugi on inimestel erinev tunnetus selles osas, mis on raske läbielamine. Mõistan seda siiralt.
Sellegipoolest on tajuda mõneti selle sõna devalveerumist, kuna niisuguse sildi saavad juba ka väiksemad igapäeva elu juurde käivad sündmused. Ühiskond on liikunud suurel kiirusel selles suunas, et endast räägitakse peamiselt valude läbielamiste ning kannatuste registris. Mõneti paistab see kui mingi veidra trendina, et suure uhkusega kuulutatakse oma depressiooni, millele ollakse isegi tänulikud.
Kannatustest on saanud miski, mille kaudu luuakse endale tähendust ja sügavust. Mind teeb seesugune trend mõneti kurvaks. Nõnda on tekkimas ühiskondlikult aktsepteeritud arusaam, et ilma vaimse kannatuseta ei ole ka vaimset sügavust. Samuti võib siit kujuneda või kinnistuda arusaam, et teisiti polegi võimalik enda väärtust näha.
Ka terapeudi kursusel käies üllatusin, kuivõrd rõhutati enda traumade läbimist. Ma suudan traumade läbimises näha jõudu ning tugevat motiveeritust teisi sarnastes olukordades aidata. Ent ma ei suuda näha seda, et terapeudiks hakkamisel peab ilmtingimata omama traumakogemust. Mina leian, et terapeudiks asumisel peaksid esmatähtsalt olemas olema hoopis teised väärtused – vahest ehk ligimesearmastus ja kaastundlikkus.
Räägime kannatustest. Aga kuidas ja kui palju?
Ma ei väida sugugi, et oma kannatustest ei peaks rääkima. See on suurepärane, et oleme läbi murdmast sellest faasist, kus traumasid ning kannatusi eituse tõttu justkui ei eksisteerinudki. Aga nagu iga äärmusega juhtub, siis lähevad need pendlina teise äärmusesse ning läheb tükk aega enne, kui pendli liikumine keskele jõuab.
Muidugi on niisugune rohke kannatustest ja läbielamistest rääkimine kaasa toonud ka head. Seetõttu ongi tekkinud erinevaid teraapiasuundumusi ja rikkalikult meetodeid, kuidas ennast toetada ja aidata. Siiski ei pea ma lihtsalt oma kannatustest rääkimist, uuesti rääkimist ja veel kord rääkimist sugugi kasulikuks. Siin on väga libe tee sattuda rumineerimisse ja seeläbi toota endale ise kannatusi juurde. Seetõttu on oluline endale traumakogemuste lahtimõtestamiseks valida õige teraapiavorm.
Mina pole see inimene, kes oskab siin praegu öelda, milline neist suundadest on parem. Samuti ei oska ma välja tuua erisusi ega ka soovitada, mida millisel juhul kasutada. Tõsi see on, et valik on väga suur ning võib põhjustada segadust ja meelehärmi. Paraku sobiva meetodi leidmiseks tulebki katsetada ning see jah, nõuab aega. On küll üks asi, mida südame peale panen – kuula valiku tegemisel ennekõike enda sisetunnet. Kuigi meie ümber olevad lähedased inimesed soovivad ja tahavad meile ainult head, võivad nendelt tulnud soovitused sind veelgi suuremasse segadusse viia.
Kuula oma sisetunnet. Aga kui seda kohe üldse kusagilt ei kostu?
Mida siis teha, kui juba oledki sellise soovituste laviini all ning enda sisemist häält justkui pole? Sellisel juhul on oluline ennast esmalt sellise kuhja alt päästa ning luua kontakt iseendaga. Jah, sageli on seda keeruline teha, sest endaga ühendumine samal ajal, kui on mingi vaimne raskus või kannatus, võib osutuda ebameeldivaks kogemuseks. Eriti veel siis, kui pole varem harjunud ennast sedasi kuulama ega tunnetama.
Selline seisund peegeldab selgelt energiakeha ülekoormatust blokeeringutest. Võibolla tunned seda füüsilisel tasandil? Väsimusena? Valudena? Haigustena? Või ka probleemidena erinevates suhtetasandites? Vahest ehk ärritud kergemini? Või tuju on pidevalt nullis? Need on märgid, et vaim kisendab rahu ja selguse järele. Kui mediteerimine tundub keeruline või enda energiate suunamine ja puhastamine iseseisvalt ülejõu käivana, siis tasub kaaluda toetuse küsimust teadlikul energiatöö tegijalt.
Liikuv energia toob vastuseid
Mina näen, et energiatöö vahendamise kasulikkus seisnebki sellest, et see loob ruumi enda energiavälja, et hakata üldse mingeid muutusi oma ellu sisse viima. Kui kehas saab energia liikuma, siis muutub vaimutasand selgemaks ning endaga on lihtsam kontakti saada. Samuti võib energiatöö sessioonidel tulla informatsiooni (nii vahendajale kui ka vahendatavale), mida lähebki parasjagu vaja, et mingeid õhus olevaid küsimusi lahendada.
Kui energiatöö vahendamine on miski, mida tunned, et vajad või tahad proovida, aga ei tea kedagi, kes seda teadlikult teha oskaks, siis võid uurida minu energiatöö teenuse kohta SIIT. Samuti, kui tekib selle kohta küsimusi, siis võta minuga julgelt ühendust – räägin hea meelega juurde, et pilt ja tunne selgem oleks.
Ühendus iseendaga läbi NLP
Ühendus iseendaga on minu jaoks äärmiselt oluline. Jah, ma teen selleks endale energiatööd sageli ise, kuid käin aeg-ajalt ka teiste tegijate käte all. Seda just selleks, et raputada ennast pisut rohkem. Samuti ma mediteerin, et luua ja hoida eneses selgust, suunates ning juhtides enda meeli. Ent vaimset selgust loon ma igapäevaslt ka läbi NLP meetodite.
Selle raames olen oma abistava käe suunanud peamiselt mõttepuntrate, sõnakompsude ja nendest tulenevate ebamääraste tundemägede lahustamiseks. Tahan ennekõike jagada tööriistu, mida saab igaüks igapäevaselt kasutada, et ennast edaspidi ise toetada ja suunata. Nendeks tööriistadeks on peamiselt erinevad praktilised ja lihtsad oskused, teadmised ning vahendid oma ressursside avastamiseks, et laiendada enda leidlikkuse välja.
Nende tööriistade jagamine toimub nõustamisseansi käigus praktilisel viisil. Tõesti, NLP meetodi läbitegemisel toimub küll teraapiline protsess, ent sellegipoolest ei nimeta ma oma seanssi teraapiaks. Seda eelnevalt mainitud põhjustel, aga ka seetõttu, et mulle endale tundub „nõustamine“ palju lähemal seisvat sellele, mida ühises ruumis koostöös luuakse.
Vaimne selgus nõustamise toel
Nõustamine ei ole protsess, mille käigus antakse nõu või öeldakse, kuidas midagi lahendama peab. Nõuandmine või n-ö juhendamine on selgelt passiivne tegevus ehk inimene pannakse erinevate nõuannete vastuvõtja rolli. See arusaam on otsene viide segaduse loomisele, sest inimene maetakse infokuhja alla. Minu eesmärk on aga läbi nõustamise toetada oma meeltes ja vaimus selguse loomist ja selle hoidmist.
Seega, vaimset selgust luuakse aktiivselt. Nõustaja roll selle juures on toetada, jagada meetodeid, peegeldada, aidata luua „ahaa-elamusi“. Tulles vaimse selguse nõustamisele, astud ühisesse koostöösse, mille raames leiame sobivad meetodid, mille vahendusel rikastada oma võimaluste pagasit. Minu juurest tulevad kaasa praktikad, mida saad igapäevaselt kasutada selleks, et suunata oma mõtteid ja tundeid.
Kui suudad märgata, kuidas mõtled, siis suudad seda ka juhtida ning seeläbi ennast aidata.
