Su raske rüü taskus
üsna sügavas sopis
üks pisike võti
hõõgub südame ligi
Oma tasasel viisil
ammuilma ta
rüüsügavusist ümiseb
Elüüsiumist
Nõnda pikkamisi ootab
seal õnnisvälja väravaid
mil avada kord saab –
siis meelislilleväljadel
eooni ränduriks sa saad
Kui ükskord pääsen
sisse ma oma värikust
mu õuel õitevihmana
sa tervita mind just
ja lugusid mul’ jutusta
Elüüsium-rännakuist
Elüüsiumi väljad
