Lihtsustatult ja otse öeldes on minu suurimaks haavaks hirm, et mind ei armastata sellisena nagu ma olen. Ebapiisavus võis kujuneda juba enne minu lapsepõlve ja on seotud tihedalt asjaoludega, mis olid olemas juba tükk aega enne mind ja isegi minu vanemaid. Üks, mis on kindel – mina ise olen endale niisuguse õppetunni valinud. Mina ise valisin just selle ajastu, selle koha, sellised vanemad, niisuguse keha jne. Minu vaim on olnud tark ja tema teab, milleks mina suuteline olen ning mida mul vaja on, selleks, et ära õppida just need õppetunnid, mida tulin siia omandama.
Ma väga palju üksikasju oma lapsepõlvest ei mäleta, ent arvan, et ju see oli suuresti minu tahtmine, et minna juba 6-aastaselt kooli. Arvatavasti oli selles juba mingit sorti tõestamise vajadus – vaadake mind, ma saan hakkama. Samal ajal panin ma end olukorda, kus minu ümber olid alati minust vanemad inimesed ning see tekitas minusse alaväärsuskompleksi, mida ma vastupidiselt välja näitama hakkasin. Olles pidevas hirmus, et olen rumalam, aeglasem, nõrgem, väiksem, pidin ma alatihti tõestama vastupidist. Ma nii kartsin, et sellisena nagu tegelikult olen, ma ei sobi, mistõttu tuli mul olla kuidagigi parem.
Ebapiisavus kasvab nõudmistest
mis on peamiselt välised mõjutused
Mulle aitas kaasa see, et olin harjunud nõudmistega. Minult nõutigi rohkem – see paistis mulle normaalne. Praegu ma muidgi mõistan, miks nii oli. See oli üks hoolimise viis, meetod, kuidas mind eluks paremini ette valmistada. Ent endiselt on see miski, mis on veel ainult mõistusega hoomatav ja loogiliselt seletatav. Kehatasandil on praegusenigi tunne, et nõuti päris palju. Senini on kehas siin-seal alles tunne, et ma polnud tasemel ehk olin endana ning sageli ka pingutustest hoolimata ebapiisav. Vennatütar oli palju targem, õepoeg oli palju andekam, sõbranna laps oli edukam.
Muidugi tekib praegu siin kirjutades kohutav kiusatus kõike pehmendama hakata, sest üles kerkib süütunne. Piinlik on tunnistada, et ma pingutasin lisaks klassikaaslaste hulka sobimiseks ka oma vanemate jaoks. Süütunne tuleb, kui oma öelduga väidan ühtlasi, et minu vanemad ei armastanud mind tingimusteta. “Minu laps ei ole rumal”, “Minu laps ei õpi kolmedele”, “Minu laps teab paremini”.
Vahel läks see pingutamine teise äärmusesse – valetamiseks, varjamiseks, keeldudest üle astumiseks. Vassimist oli nii palju, et mul on tänaseni selle tõttu piinlik. Mis sellest, et suur osa neist valedest üsna kohe ka välja tulid. Hirm oli nii suur, ma ei tahtnud pettumust valmistada ja anda põhjust n-ö ennast väljaarvata.
Ebapiisavus annab põhjuse väljaarvamiseks
See sama väljaarvamise hirm on saatnud mind kõikjal. Vanaisa ja tema naise jaoks olin ma “vale” laps – polnud n-ö õigete vanemate tütar. Ausalt, see teadmine ei tee haiget enam – lihtsalt kummaline, et nii käituti. Seal lihtsalt ühelt maalt teadsid, et ei sobi ja nii lihtne see siis oligi. Mis ma sellesse ikka teha sain? Püüdma ei hakanud. Ja ega see polnud ka mingi suur kaotus, kui sealt väljaarvati.
ning sind heidetakse välja.
Kuid inimest kannab kuuluvustunne.
Teise vanaema ja vanaisa kaudu käis väljaarvamine pisut peenemal moel – nimelt jumala kaudu. Ühelt poolt oli tohutu püüdlus, sobitumaks uute reeglite järgi nõnda, et vanavanemad võiksid uhkust tunda. Ent teisalt tekkis trots ja kius, sest kõigile need Jehoova seatud reeglid ei sobinud. Alati oli hirm kuklas, et jumala silmis olen ikka ebapiisav, sest ma ei käitunud vastavalt reeglitele. Mis sellest, et minu vanemate kodus n-ö jumalat ei olnud – see ei olnud mulle tõenduseks, et tema reeglid ei kehtiks.
Erinevad võistlused ja kandideerimised peegeldasid samuti ebapiisavust ning näitasid selgelt, millest sind väljaarvati. Samuti tunnustati (ja seda tehakse ju seninigi) neid, kellel olid õpitulemused väga head. Mis mul muud üle jäi – tahtsin sobida ja meeldida, siis pidin ka pingutama. Latt oli alati kõrgele säetud ning selle alt minemine polnud mõeldav. Hambad risti ja lähed üle. Isegi, kui sooritus just ei ole eriti hiilgav.
Sa pead olema teistest parem, et sobida
See, kuidas ja millega teistest parem olla, on igaühe jaoks nii erinev ning sageli ka vastandlik. Nii õppisingi igal pool olema tubli just täpselt nende reeglite järgi, mis mängus ma parasjagu olin. Aga alati oli targemaid, osavamaid, andekamaid, kiiremaid, tugevamaid jne. See sünnitas kadedust ja ebapiisavuse tunnet.
Ma mälean kuivõrd ebamugav oli mul olla nende kõrval, kes olid ükskõik milles minust paremad. Ja nende kõigiga oli vaja sammu pidada, et mitte jääda maha, et mitte saada väljajäetuks. Nii kasvatasin tasapisi endale veidra soomusrüü, mis muudab mind üleolevaks. Ent see rüü on ebakindlusega täispuhutud mask, mis veel praegugi mingites olukordades esile kerkib.
mis on sageli täispuhutud versioonid endast
Tahtmises olla parem ei ole midagi halba, kui see on seotud enda kasvuga ja arenguga. Niipea, kui sellesse tuleb pisikenegi võrdluse moment endast väljapool olevaga, muutub see kahjulikuks. Kui oma väärtust nähaksegi selles, et ollakse milleski teisest parem, siis see on miski, mis tasapisi hävitab keha. Nii on minu väärtus alati sõltuv kellestki teisest (←soovitan seda linki siin klõpsata ja kuulata, mida Taylor Gahm räägib) ja nii käib sellega alati kaasas ebapiisavuse ja mitte tasemel olemise tunne.
Endale andestamine
Minu ebapiisavus annab kõhus tunda. Keha juba ammu annab mulle märku, et olen kinni jäänud ühte tugevaimasse stressipuntrasse. Ma väärtustan ennast valedel tingimustel. Sellest eemaldumine ei käi nipsust, vaid on pikem protsess, milles on lainetused. Võõrutus võtab aega ning see vajab kannatust ja mõistvat suhtumist.
Ennekõike aga vajab see oskust ennast hoida nagu väikest last, kes kõndima õppides kukub. See on koht, kus anda endale andeks. Päriselt. Palun vabandust keha, et ma pole osanud ennast väärtustada sellisena nagu olen ning olen seeläbi teinud Sulle haiget. Ma armastan Sind! Annan endale andeks, et olen nii väga tahtnud olla teistest parem. Ma armastan ennast! Ja ma õpin ennast päriselt väärtustama sellisena nagu ma parasjagu olen.
