Vanaaegsest mõningaste nikerdustega puidust kirstust voolab välja roosa taevas, mille all tiirutavad ja sädistavad pääsulinnud. Tunda on suveõhtu soojust ja magusat lõhna kirtsu põhjas õitsevatest võõrasemadest. Pääsukesed teevad päeva viimaseid lende, veel mõni üksik linnuke sädistab eemal elektriliini peal. Saabub õhtune vaikusetund. Nüüd on nii selgelt kosta meie südametukseid. Kuuled, keegi sositab! Kuid veel jäävad sõnad tuksete taha peitu. Mingil hetkel on sosinast saanud hääl, mis ütleb: „Jää!“
See oli üks kaunis päev, mille lubasin oma aarete kirstu panna, et hiljem pimedatel talveõhtutel saaks end soojendada suvise päikesega. Sinagi rääkisid tol õhtul, et ei unusta seda päeva kunagi. Mäletad? Lubasid, et just see on päev, millest ammutad jõudu, kui peaksid end kurvana tundma. Võibolla Sinu lubadus sai võtmeks minu aardelaekale. Kummalisel kombel on see ainuke päev, mis on mul ehedalt meeles. Ma ei mäleta, et me midagi sellist oleksime rohkem lubanud, kuid nüüd ma leian, et pidanuksime seda tegema. Ent võibolla niisuguseid päevi, mida kirstu talletada, rohkem ei tulnudki.
Usun, et läksid tagasi sellesse päeva. Nüüd oled Sa seal, mis on jäänud muust maailmast kõrvale, kurjusest ja muredest puutumata. Iga päev koged puhast rõõmu ja avastad ikka uuesti ja uuesti, et inimene on hea olla. Võibolla on Su võimuses seal iga kord meie vestlusi ning jalutuskäike muuta, kuid meeleolu on püsiv. See on justkui õhk, mida hingatakse siin inimeste maailmas, ent Sina hingad toda tunnet, mille me kahekesi tookord lõime. Seda sama tunnet, mis meid joovastas ja vandeid vanduma pani. Millegi jaoks need vanded vajalikud olid. Nüüd iga päev saad Sa tantsida koos minuga metsade vahel. Mängime kordamööda minu tädi punast suupilli, olgugi, et kumbki mingit meloodiat sellest välja puhuda ei oska. Ent sel pole tähtsust, need kummalised helid moodustavadki meie jaoks viisi, mille taktis üle metsalava tantsida. Oma muusika ja tantsuga loome liblikaid, mis enese seest kõik valla päästame. Erinevat värvi, kirkad ja säravad tiivulised lendlevad me ümber suurte parvedena. Ühtäkki võime isegi nende kombel metsade kohal hõljuda. Vähemalt tunne on niisugune, kui saadame neid murul pikutades oma pilguga. Parvedest saavad helendavad pilved sinisesse taevalaotusesse. Ere suvepäikese tõttu sulgen silmad ning kuulan, kuidas Sa kirjeldad pilvede kuju ja värvi – terve suur loomaaed on pääsenud sinna kõrgele. Suvepäeva putukate sumin on uinutav, vedeleme edasi, aega ju on. Räägime. Millest? Arvatavasti arutad minu abiga lahti kõik maailma teemad. Loome oma jutuga uusi, veel seni avastamata maailmu ning saame osa sellest ametist, mis on jumalatel.
See päev on ärkamisest kuni uinumiseni alles, kuid ses puuduvad kõik teised inimesed – on ainult Sina ja mina. Sellest piisas ja jäi ülegi veel. Maailmaavarus sai puhast rõõmu täis, kui kappasime metsikute hobustena üle avarate steppide. Maailm tundus nii otsatu ja ääretu, kõikjale võisime minna, kõike võisime teha. Nii rändasimegi päev läbi radadel, tegime avastusretki, hoolimata sellest, et kõik kohad niigi tuttavad olid. Õhtul, enne lahkumist, istusime rõdul. Vaikisime koos ja nautisime oma päeva viimseid tunde. Hetk enne täistundi kostus kellegi hääl.
Ent üht äkki oli kirstu võti kadunud. Kuidas võisin küll oma kõige kallima varaga nõnda hooletult ümber käia?! Püüdluste kiuste jäi laegas suletuks ning mattus tolmukorra alla. Alles jäi vaid ähmane aimdus oma roosast taevast, lillelõhnast ja linnulaulust. Salamisi otsisin neid taga, kuid leidsin vaid oma kunagise aarde koopiad. Möödus aastaid, mitmeid-mitmeid, mil ühel päeval, kui oma tädi suupilli metsa vahel mängisin, taipasin, kus on mu laeka võti.
See taevas pole olnud kunagi kadunud! Aina otsatult ja otsatult laiub see laeka sees. Võõrasemade lõhn pole kuhugi hajunud. Lihtsalt hinga ja nuusuta. Ja näe, üks liblikas pääseb tuppa lendu. Ma kuulen – see on Sinu naer.
