Minu pea on pilveis
ja jalad on mullas –
olen kõrge ilmasammas.
Võrsunud tõrust,
sirgunud tammeks,
saanud läve ülesande.
Tüve toeka kasvatasin,
võra võimsa võlvutasin,
et ma võiksin varju anda,
pühitsusi, tõive kanda.
Nüüd mu oksad kiigutavad
ladvas lapsi laulutama,
tüvel tütreid tihutama,
poegi pahka painutama.
Siis nad lahk´vad kuldsetena,
taskuis pungi, võsusid,
mis aegamisi, salaja
lehte-õide puhkevad.
Kord uued sambad kerkivad.
Sambaks olemine
