Miskipärast jääb alles
vaid see aken,
neist keskmine,
tänavalambist punane
Seal on nüüd omad lood
minu omad lahkusid,
kui värviti üle põrandad ja laed
ma ei teagi,
kus nad nüüd kõik redutavad
pole enam kindel,
kas tunnen nad äragi,
kui nad peaksid mulle vastu tulema
Tegelikult ma tahaksin
oma kimpu noppida
mõned sinu omad
kasvõi väljamõelud,
aga peaasi,
et sinised ja kurdudega
need panevad mind alati naerma
ja natukene nutma ka
Vastutasuks avaksin sel korral
oma rohelised peod,
et võiksid kogu mu õitsemist
näha pealt
praegu just ongi
imagote väljumisaeg –
oodata on suurt vaatemängu
ja kui tahad, siis võime koos
teha mõned lennud
võibolla siis polegi mul enam vaja
mööda ilma rännata
ja otsida kadunud pudemeid
küllap nad on
endale leidnud mõnusa koha –
ega seda üht
ma ei raatsinudki koju viia
mõnules nii magusasti pargipingil
Nüüd on ta seal moosekandiks
laulab oma ainsamat lugu
meist ja toast
ma ei tea, kas sa oled seda kuulnud
ta ei laula just tihti
vahest ehk seepärast,
et ta aimab, kuidas see
minu unele mõjub
kõik saab unenägusid täis
ja siis on need kaevused silmad,
kust kooguga vastuseid vinnan,
aga enne, kui saan värsket sõõmu juua,
lõppeb laul ja kustuvad näod
Kadunud pudemed
