Minu külluseallikas – sõnade vägi ja sisemine rikkus

Kui ma räägin küllusest, siis ma ei pea silmas üksnes materiaalset rikkust. See muidugi ei tähenda, et ma materiaalset küllust ei hindaks. Pean sellest lugu ning siiralt imetlen inimesi, kellel on niisugune külluseallikas, mis võimaldab luua kergemat elu ja pakkuda väärtust, mis parandab elukvaliteeti. Siinne kirjutis juhatab meid hoopis teistsuguse külluse juurde – sinna, kus külluseallikas peitub meie sügavuses ja avaldub sisemise jõu ning tarkusena.

Aga veel enne – väike meeldetuletus, et inimestena oleme ka vaimsed olendid. Meie kehas eksisteerib tark ja küllane vaim (ehk sinu külluseallikas), kes endast sinu keha kaudu pidevalt märku annab. Ta on endaga kaasa võtnud siinsesse maisesse kogemusse rikkusi, mida kasutada, selleks, et õppida ära need õppetunnid, mida ta tuli siia omandama. Need rikkused on teisisõnu sinu enda väekad seisundid, millele pääseb ligi läbi sõna.

Tegelikult kogu meie kogemus siinses maailmas käib läbi sõna ehk läbi märgisüsteemi. Sellest ma väga pikalt siinses postituses ei räägi, korra ainult põikan läbi paarist mõttest. Küll aga soovitan ma lugeda SEDA POSTITUST SIIN, et paremini aru saada keelelisest maailmast. Ehk valgustab see pisut ka minu sõnalummust.

Kui ma räägin külluseallikast, siis ma räägin millestki, mis peitub sõnades, tunnetes ja kohalolus. Sellest, mis loob elu sisemise väe. Ja seda püüangi lähemalt allolevals lahti seletada.

Sõna jõud keelus ja keeles

Ma sain juba lapsena aru, et sõnade ja tegude vahel peab olema mingi tugevam seos. Tundus nagu sõnad sünnitasid tegusid, kuigi ma veel päris täpselt ei saanud aru, et kuidas see toimib. Tegin päris kiirelt järelduse, et kui midagi väga rangelt hoiatada või keelata, näiteks “Ära noaga näppu lõika”, siis just see juhtuski. Vähe ma siis teadsin, et eitused ja keelamised sellisel kujul ei kehti, vaid hoopis vastupidiselt mõjuvad. “Vaata, et sa ei kuku!” – kukkusid; “Ära sinna roni!” – just miskipärast läksid.

Piibli lugu Hea Ja Kurja Tundmise puust tuleneb ütlemine, et keelatud vili on ikka magusam. Eks seda need keelud tekitavadki – ahvatlust. Ent huvitav, miks niisugune ahvatlus üldse tekib. Eriti just lapsena. (Ja ega see laps meie sees ju kao kuhugi.) Kuniks ma sain selgeks, et Universum “Ei-d” ei mõista. Sama reegel kehtib ka laste puhul, kes on mingi vanuseni rohkem Universumiga üks ning toimivad seepärast paremini selle seaduste järgi.

Nõnda siis oligi, et ma lapsena lihtsalt ei kuulnud seda “Ei-d” ning minuni jõudis risti vastupidine kutse: “Lõika noaga näppu!”, “Vaata, et kukud!” või “Roni sinna!”. Vähemalt energeetilisel tasandil. Aga sooviga hea laps olla ja toimida vastavalt maistele reeglitele kustutavad lõpuks selle energeetilise kuulmise ära. Siiski, olles ennekõike vaimsed olendid siinses inimkogemuses, ei saa see osa täielikult meis kuhugi kaduda.

Kuula sõnade energiat

Olen kogu oma elu pidanud sõnu väekateks. Olgugi, et ma pole alati osanud mõelda, et nendes on energia, mis loob, olen siiski juba lapsest saati kogenud, et neil on olemas mingi loov jõud. Minul lihtsalt toimub sõnade peale midagi minu sees. Ja ma olen kindel, et ma pole ainuke, kellel nii on – otse vastupidi – ma usun, et me kõik võime kogeda, kuidas sõnad meie sees “midagi teevad”.

Mina lihtsalt satun sageli sõnade läbi tekkinud tundmustesse uitama. Viimasel ajal nimetan seda tegevust tundlemiseks. Üks asi on muidugi, kui otsida mingit teatud tunnetebuketti ning sellesse siis rändama minna. Hoopis teine asi on, kui sattuda rännakule ootamatult ja juhitamatult. Esimesel juhul kontrollid oma teekonda, olles ise samal ajal vabas kulgemises. Teisel juhul aga kontroll puudub ning vaba kulgemine on muutunud seeläbi võimsaks lainetuseks, mis sind oma lõa otsas hoiab.

Pean tunnistama, et ma olen alles hiljuti saanud endale vahendid, kuidas end niisugusest lainetusest välja aidata. (Seda tänu NLP õpingutele.) Veel enam, kuidas niisugust lainetust üldse vältida. (Seda tänu teadlikule meeleteadlikkuse praktiseerimisele.) Siiski on see veel harjutamise järgus (vahest see jääbki nii kogu eluks?), sest alati sellest hoidumine või kiirelt väljatulemine ei tule kergelt. Ent ka lainetust on aeg-ajalt vaja. Kehv variant on see, kui niisugusesse lainetusse pikemaks ajaks pidama jääda.

Energeetiline lainetus

Minu lainetusi põhjustavad suures plaanis kaks asja: a) kellegi öeldud eriti teravad või jämedad sõnad, mis juhtuvad tabama minus õiget märki; b) lood või olukorrad, mis põhinevadki lainetamisel. Kui esimene on kergesti arusaadav ja vast ei vaja praegu lähemalt näiteid, siis teise alla käivad näiteks Netflixy sarjad, sotsiaalmeedia reelid või TikToki videod, aga ka lood teiste eludest.

Lainetus muutub ajule ühelt maalt meeldivaks, sest ta saab sellest kahekordselt kaifi. Aju jaoks on nii lainehari kui selle madalpunkt ühtemoodi intensiivsed – protsess, mis seal toimub on aga samasugune. Lihtsalt meie inimestena tõlgendame madalpunkti protsesse pigem äärmiselt ebamugavatena ning laineharja omi pigem tugevalt meeldivatena.

Niisugune lainetus võib jätkuda lõpmatuseni, sest sellest on kerge jääda sõltuvusse. Emotsioonid, vahet pole, kas need on meeldivad või ebameeldivad, on aju jaoks mõnuaine, mida on aina juurde vaja. Praegusel ajastul just selle peale ühiskonnas paljud asjad rajataksegi – emotsioonide lõksus olev aju on väga kergesti mõjutatav, sest ratsionaalset mõtlemist soodustav ajuosa lihtsalt lülitub välja.

Lainetusest väljaastumine

Seega on lood ja lugude jaoks kasutatavad sõnad väga võimsad. Nende abil me püüame teiste tähelepanu ja tahame ennast n-ö maha müüa. Me pidevalt mõjutame teisi ja ka ennast  – paljuski teadmatult, kuid sotisaalmeedia abil üha enam teadlikumalt. Seetõttu muutub ka üha enam oluliseks oskus sellest lainetusest välja astuda. Leida eneses üles see punkt, kus lainetus on minimaalne või vaikinud täielikult – neutraalne tsoon.

See on see sisemine tüünus, mida ma üha enam endas otsin ning talletan. See ei ole ilmtingimata mõttevaikus. Samuti ei saa seda kirjeldada kohana, kus pole midagi, kus on tühjus. Ennemini on see seisund, kus kõik on olemas ning omal kohal. Kus lihtsalt kõik paistab selgelt kätte ja on oma rahus. See tähendab, et see on just see, mis ta on.

Midagi niisugust saab kätte mediteerides. Eks ole ka teisigi praktikaid, kuid meditatsioon on vast kõige ohutum. See muidugi vajab järjepidevat praktiseerimist ning endaga sõbralik olemist. Seda enam, et meile väga meditatsiooni ei õpetata või mõistetakse seda peamiselt religioosse praktikana. Samuti pole ka mina selles mingiks õpetajaks ega ka suureks eeskujuks. Vähemalt mitte veel.

Külluseallikas kohalolu

Küll aga on minu oskus olla kohal. Mis on samuti üks meditatsiooni eesmärke ning ühtlasi praktikaid. Minu jaoks see tähendab kõige oma endaga kogeda praegust. Kuulata seda, mis praegu on. Näiteks ma kuulen oma klaviatuuri klõbistamist, arvuti undamist, köögis kostuvat hakkimist, on kuulda metalli kolksuvat häält vastu puidust lõikelauda, kell tiksub samas rütmis vahelduva heliga, väljas lendav lennuk kohiseb järjest valjemini, millele lisandub huvitav vilin, justkui pidurduse hääl, linnuke möödus akna alt oma lauluga, tee pealt kostub autode mürinat…

Päriselt vaadata seda, mida näed. Siia valgele taustale tekivad järjest tähed, mis moodustavad omaette pikemaid ja lühemaid rühmi, millest omakorda moodustuvad pikad sirged read. Vilkuv kursor ootab aga uusi tähti, mida sünnitada. Aeg-ajalt viskan pilgu oma sõrmedele ja mustale klaviatuurile. Näen valgeid trükitähti mustal taustal ja suudan neid näha ka siis, kui ma parasjagu klaviatuurile ei vaata….

Tunne oma ihuga neid puudutusi. Minu sõrmeotsad puudutavad klaviatuuri, mille nupud on siledad ja libedad. Sõrmede all on pisut õline tunne. Päike paistab minu paremale käele ja peegeldab laua pealt mulle valusalt silma. Tunnen, kuidas pea pisut käib ringi. Ruumis on palav ja minu selg kleepub vaikselt tooli leenu külge…

Alati on olemas lõhnad. Ma tunnen magusat lõhna, mis väikeste pahvakutena mulle ninna paiskab. Selles on magusa metsapelsini lõhna, milles on segunenud õrnad troopilised nüansid. Hingates sügavamalt tunnen iseenda lõhna, see on minu keha lõhn, mis polegi veel higistamisest hoolimata väga intensiivne…

Sageli on meil kohalolus endaga kaasas maitsed. Mu suus on magusad maitsed. Meenutavad virsikut, mida ma olen tunda saanud ainult jääteest… Mõnikord lõhnad ja maitsed võivad viia kergesti rännakutele, kuid kohalolu praktika jooksul tuleks rännakust hoiduda ja püsida oma tähelepanuga just lõhnade ja maitsete tundmise juures. Maitsed ei ole alati terves suus – need paiknevad kusagil. Minu magus maitse on keele keskel, eriti intensiivselt on seda tunda siis, kui suruda keelt pehmelt suulakke….

Ning siis on ka tundmus, see kinesteetiline aisting, mis on kehas sees. Mul on kurgu all, rinna ülemise serva taga suur tühi ruum, mis natukene justkui loksub. Sealne tunne on helesinist värvi ja kiirgab praegu oma piiskadega allapoole kõhtu, kus justkui vatipadi teda vastu võtab. Südame juurest läheb üks toru, mis väriseb ja pulseerib. See paneb mind tundma nagu ma rappuksin pisut…

Tundlemisest läbi kulgemise

Tundlemine minu jaoks just niisugust kohalolu eeldabki. Selleks, et päriselt rännata oma tundmuste sees, tuleb olla teadlik, märgata, jälgida, olla uudishimulik ning kaastundlik. Nii kui hakkavad tulema hinnangud, muutub tundlemine lainetuseks. Aga nagu eelnevalt lähemalt räägitud sai – lainetus on hoopis midagi muud. Tundlemine on minu jaoks kulgemine. Ühtlasi on see minu jaoks piisavaks argumendiks, miks ma üldse tundlen. (Kuigi ega see tegelikult ei vajagi põhjendamist.)

Kulgemine (kuula nt Mihaly Csikszentmihalyi definitsiooni kulgemise kohta) on ühtaegu hetkega kaasa minemine, ehk olemine pidevas liikumises ja muutumises, ent samal ajal ka eksisteerimine justkui teises aeg-ruumis. Ajatunnetus on kulgemises muutunud, niisamuti on muutunud enesetunnetus ja kontrollitunne. Kulgemises on alati kohal oma kord ja eneseküllasus. Juba seegi ütleb ära, et ma ei tundle mingi eesmärgi pärast. 🙂

Minu jaoks loovad kulgemist just sõnad. Nende vahendusel oskan ma tabada oma sisemuses vajalikke juhtnööre, mis annavad kulgemise jaoks mulle vajalikku tagasisidet. Sõnade juures on minu jaoks miskit, mis ütlevad mulle otse ära “jah, see on õige” või “ei, see ei sobi”. Alles paar aastat tagasi sain ma päriselt aru, et see, mis nõnda mulle ütleb, ongi sõnade energia ehk nende vägi ja jõud.

Ankurda oma sõnad külluseallikas

See jõud mõjutabki meie enda seisundit, aga ka palju rohkematki. Sõnad mõjutavad ruumi energiat ning selles ruumis viibivaid inimesi. Sõnade energia on jääv ning kasvab iga kord, kui seda sõna vastavalt kasutada. Minu jaoks toimivad sõnad n-ö ankrutena, mis viivad mind tagasi just neisse seisunditesse, mida ma parasjagu otsin. Seepärast ma endale erinevaid luuletusi või väelauseid kirjutangi.

Tihtipeale leian enda jaoks sobivaid ja toimivaid sõnaankruid ka kellegi teise kirjutistest. Vahest oled isegi tundnud, kuidas mõni tekst, rida või sõna kannab sind kuhugi mujale ära, viib sind enda sisse rändama. Järelikult olid sel hetkel just neis sõnades vajalik vägi sinu jaoks. Uudishimust võid katsetada, kas need samad sõnad suudavad seda uuesti teha. Kui suudavad, siis saad neid kasutada oma sõnaankruiks.

Mõned sõnaankrud korduva kasutamisega aina tugevnevad ja hakkavad seeläbi kiiremini toimima. Teised aga aja pikku kuluvad ning ei tööta enam nii hästi. Üks mis sõnade ja lugude puhul on hea – neid saab alati välja vahetada, asendada, uued luua. Ka minul on nõnda, et mõni luuletus, mis mul enne toimis väga hästi, järsku enam ei tööta. Selle tunneb ära, kui tajud, et enam ei mõju. Vahel juhtub, et ühel hetkel töötab see taas.

Tähendus teeb sõnast SÕNA

Filoloogina ütlen jõuliselt, et sõnad on iseenesest tühjad. Inimene laob tähti ritta – O K R E – siis see ei moodusta veel sõna. Kokku lepitud tähtede järjestus – K O E R – ja selle järjestuse juurde kuuluv kokku lepitud tähendus moodustavad sõna. Siiski on see veel algne versioon. Sisu sellele sõnale annad siiski sõnakasutaja ise. Mingid kogemused hakkavad ühiskonnas levima, muutuvad domineerivateks ning neist saab siis n-ö sisu.

Ühes ühiskonnas on koer ühe tähendusega, nt püha loom, teises ühiskonnas täiesti vastupidise tähendusega, rüvetatud elajas. Ka indiviididena me tajume sõna “koer” sisu väga erinevalt. Näiteks mina näen silme ees väikest valget nunnut karvast terjerit, mõni teine võib aga näha suurt, pruuni-musta kasukaga saksa lambakoera. Sõna tähendus sõltub peamiselt siiski enda kogemusest (sest vähe on neid, kes saavad kokkuleppeliselt sõnu keelde luua).

Siiski pead selle juures arvestama, et sinu kogemus sõnadega on alati tingimuslik. Samu sõnu kasutavad nii paljud teised inimesed ning nende kasutamine mõjutab sõna tähendusvälja. See on põhjus, miks mõne sõna tähendus muutub täielikult (nt sõna “lehkama”, millel omal ajal polnud niisugust negatiivset tähendusvälja nagu praegu) või devalveerub (nt “ma armastan salatit” või “ma armastan sind”).

Sõnades peituvad aarded

Niisiis saame sõnade sisse paigutada seda, mis meile sobib. Selleks tuleb leida enda jaoks sobiv sõna, mille juures tunned, et vot see sobib. Mõnikord tulevad need sõnad ootamatult ise pähe, justkui ei peagi mõtlema. Neid sõnu tasub kuulata ja hoida. Kirjutada välja ja salvestada endale. Teinekord aga on vaja hoolega otsida, tähelepanelikult jälgida või siis oodata pisut. Jah, sobiva sõna valimine ei ole kerge töö, sest sõnade hulk, millest valida on tohutu, rääkimata siis kombineeritavatest võimalustest.

Mina peidan sõnade sisse hetki, mis on mulle eriliselt kallid. Praegu, kui ma neid ridu siin kirjutan, siis neid hetki jookseb palju erinevaid mu silme eest läbi, sest on üks ERITI võimas moment, mis on kui keti algus ja lükkab oma puudutusega kõik teised hetked selles ketis käima. Kusjuures, need hetked ei ole sugugi selles järjekorras nagu need siinses inimkogemuses aset leidsid. Võibolla nad on korraga, pisut läbisegi. Tundlemise ajal on sul lihtsalt võimalik valida, millesse n-ö sisse zoomid.

Peiulillede vänge kibe-magus lõhn tuleb suure pahvakuna mu ninna. Süda heliseb mu rinnus – see on vabaduse lõhn. Taevas on nii lummavalt roosa ja avar. Kõrge kaarega tuhisevad piiritajad oma hüüdva lauluga üle me peade. Minu sees on tohutu õnn, mida pole ma kunagi varem tundnud. Ma tean, et see möödub. Seda enam püüan jäägitult kogeda. Kuulen oma peas enda häält, mis ütleb: “Selle kõik ma talletan enda sisse!”

See on üks pärl minu külluseallikast. See töötab minu peal iga kord. Ta toob helina minu sisse. Teeb hinge nooreks ja härdaks. Jah, sageli tulevad pisaradki silma, sest ma kogen tihtipeale seda momenti sügavalt. Olgugi, et see hetk on juba ammu möödunud, on see ikkagi minu sees nii elavalt alles, et ma saan uuesti ja uuesti sellesse tagasi minna.

Külluseallikas on meie sees

Ma usun, et siinses kogemuses läbi tehtud momendid ongi sinu aarded. Lähtun tugevalt sellest arusaamast, et meil kõigil on võimalik oma varasematesse kogemustesse tagasi minna ning nendest endale vajalikke aardeid leida. Kõiges, mida me kogeme, on olemas midagi, mis rikastab. Lihtsalt vahel ei oska neid rikkusi näha ning võime vajada selle juures abi või juhendust.

Inimestena ei suuda me oma teadlikus mälus küll kõiki läbielatud hetki meenutada, on need sellegipoolest meie sees olemas. Need viimse deitailini salvestunud meie alateadvusesse nagu justkui mõnele vaimulindile. Seal on olemas rohkemgi, kui meie teadlik meel suudab tähele panna. Kogu see KOGEMUS on sinus alles ning avaldub sulle elu jooksul erineval moel. Meil tuleb lihtsalt õppida seda märkama, lugema ning usaldama.

Olen ka väga pikka aega oma elus olnud veendumusel, et seda vaimulinti saab vaimumaailmas uuesti läbimängida. Ent mitte ainult – ma usun, et ka sarnasel moel nagu me siin inimkogemuses teemegi – taas läbi kogeda. Kindlasti on sealse läbikogemuse juures omad lisavõimalused. Näiteks saan sama olukorda kogeda ka teiste asjaosaliste silmade ja tunnete läbi.

Samamoodi ma usun, et siinses kogemuses on neid võimalusi mitmeid, kuidas külluseallikale ligi pääseda ja sellest vajalikke pärleid välja tuua. Mina praegu kasutan selleks keele tööriistu ja keha tunnetust. Olen seisukohal, et me ei peagi kõike suutma loogiliselt ja kainelt seletada, eriti veel neid kohti, mis on seotud meie alateadvusega. Seda enam, et alateadvus on nii tohutult võimas ja iseteadlik süsteem, mis suudab meid suunata täpselt nii nagu vaja.

Kuna vaim toimetab meie sees läbi alateadvuse, siis mina tajungi teda meie külluseallikana. Nõnda lähtub vaimne selgus ennekõike usaldusest ja kohalolust. Kas julged vastu võtta neid aistinguid, mis kehas esile kerkivad? Võtta need vastu nõnda, et ei anna neile ratsionaalseid põhjendusi? Ja kasutada neid teadlikumalt enda toetamiseks? Kui jah, siis just seda ma sul teha aitangi – viin sind sinu sisemise jõuallikani, et saaksid eneses nähtavale tuua sulle vajalikud ning kasulikud tugevused ja võimalused.

Sinu tajud on ennekõike vahendid suhtlemiseks iseenda ja maailmaga. Need on loodud sinu hoidmiseks ja toetamiseks. Kui õpime märkama oma tundeid ja olema kohalolus, siis avaneb meis lõputu küllus, mis toidab hinge ja loob vaimset selgust.