See oli niisugune hommik
milles vaikus oli talumatu
Võtsin kapist kõige tagumise tassi
kolksatas uks minu lõbuks
keedukannul lasin
veel pikalt-pikalt vihiseda
nagu vabrikuvile, mis kuulutab ööaja lõppu
Otsustasin seekord kohvi juua suhkruga
samuti enese lõbuks
Oma koera keerasin üles
“Ruttu-ruttu”, “Kes tuleb?” –
ta on mul innukat haukuja tõugu
Ja siis tuleb see moment
püha rituaal oma tagasihoidliku tseremooniaga
tugitoolis istumine
Ühel viivulisel hetkel
tundub kõik olevat korras
Võiks ju luristada
skrollida
vajutada mõnd “play”-nuppu
või muretseda
tujutseda
nii oma lõbuks
lihtsalt ennast unustada
Ent troonilolija hoidugu ahvatlusist
kui ogapuu pärga tahad õitsetada
ja istugu vaikselt
ses hommiku-olemises
nii vaid loori langemist võib kuulda
Enda matmine
