Nad mõtlevad mind
kümneks tuhandeks killuks
igaüks endale
on nõudnud oma
võtnud kaasa,
jooksnud pakku,
ka üle Styxi jõe
neid endaga on kantud
Redutades soojendavad
iha hõõguvail sütel
nad killukese sisse
elutuld lõõmavat
teadmata, mis fuuria
võib nii ilmuda
nende loodud varikätkist
Needusest puretud
enda ulmades piinlevad
mõtte-killukese lõksus
kuni saabub päev –
vast ehk kunagi ikka –
mil nad aduvad –
killukese koorem
kanda kaasas on raske
