Sinilinnu laulud

Kaksteist naist ja üks mees
näit’vad end mu peegli sees
kordamööda viivuks vaid
otsa mulle vaat’ma said

Mäletad sa veel
haldjalendu süvalaanes
pehmet samblatekki
-vaipa, -vatti, -vahtu?
Mardustega ühes
vana tamme tüves
…

Su raske rüü taskus
üsna sügavas sopis
üks pisike võti
hõõgub südame ligi
Oma tasasel viisil
ammuilma ta
…

Puhtaid sosistusi
kannavad vihmad
üle kaugete mägede
üle iidsete tundrate
…

Kääksudes avaneb uks –
üle läve pimesi
astun kaduvikku
täis jahedat kopitust
…

Nad mõtlevad mind
kümneks tuhandeks killuks
igaüks endale
on nõudnud oma
…

Uks sulgus mu järel
said kokku pakitud
kõik minu kunagised
lootused ja unistused

Veel on mu särgil
Su embuse lõhna
ja kumisevad kõrvus
öeldud hüvastijätu soovid
Endiselt ma ekslen
neis sügavais laasis
kus sirab veel päike

Mu unedes käib
minu kõrval üks võõras
mehe nägu
mu peale vaatab
ülalt alla
nii kõrgilt, uhkel toonil

Ta ilmus
salajase unelmana
mu lapsepõlve mängudesse
dikteeris reegleid