Nad ütlevad,
et Sind ei ole olemas.
Ometi ma pelgan,
lausa kardan Sind.
Ma ei tea küll,
mis on Su nägu,
kuid kui tuled –
küll ära tunnen.
Kaen Sind eemalt juba
ja aiman, mida kõike
Sa minuga teed:
kuis raskelt surud
mind vastu maad,
irvitad ja lõikad.
Nii kõik need korrad,
mil tuled Sa
ära teelt ma pöördun´d
veel tükk maad enne
vastasseisu.
Nad ütlevad,
et Sind ei ole.
Ja, oh, kui hea,
kui nii see oleks.
Ei teelt ma pöörduks
ja aina õkva
oi, kuis siis ma läheks.
Nad ütlevad,
et Sind ei ole olemas.
Ometi ma seisan
eemal Sinu ees,
Pikk varigi Sul juba
ringe teinud mitu
ent ikka kumbki meist
ei lähemale astu.
Kasvõi terve igavik
Sa näotult seisad teotult.
Vast ehk tõesti
võib ka olla
nende öeldus tõtt?
Ei või olla –
Sind ei ole.
Pole iial olnudki!
Silmapett mind eksitan´d,
matnud hirmu alla.
Mina võitlen´d kolliga,
mis mu enda usk.
