Veel on mu särgil
Su embuse lõhna
ja kumisevad kõrvus
öeldud hüvastijätu soovid
Endiselt ma ekslen
neis sügavais laasis
kus sirab veel päike
südasuviselt soe
Ammugi juba
Su järel sulgen´d olen ukse
saatnud Sinu minekut
kui alla Vargamägedest
nii ära viisid
viimse märgi olnud aegadest
ja jätsid unustuste hõlma
aegamisi meid hajuma
Veel on minu särgil
Su embuse lõhna
see kõige varem kaob
siis vaikselt kajana hääbuvad
kunagi kumisen´d hääled
kaugele üle metsade
mis ainsana alles jäävad
Need metsad
